Vaatamata tuugenite laialdasele levikule, suhtutakse neisse sageli halvustavalt. Tuugen muudab vaadet ning tekitab müra, mis väidetavalt tingib tuugenisündroomi (wind turbine syndrome). Viimast pole siiani teaduslikult suudetud tuvastada, kuid see on soosinud vandenõude ja väärteabe levikut, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi.

Üha enam uuringuid sedastab, et häiring ei ole seotud müraga. Seetõttu on alust arvata, et tuugenimüra häiriv mõju ei tulene akustikast, vaid ümbritsevast: nt tuulikute väljanägemisest, vilkuvast varjutusest, sotsiaalsest survest, ootusest või psühholoogilisest seisundist.

Nagu ookeanilained või lennuk

Poolas uuriti, kas aju reageerib lühiajalisele tuugenimürale kuidagi eriliselt ning kas see müra mõjutab tähelepanu ja vaimset võimekust. Uuringus osalejad jagunesid sooliselt võrdselt liiklusmüra, tuugenimüra ja vaikuse rühma.

Esmalt registreeriti osaleja ajus toimuv baastase, seejärel reaktsioon mürale. Katse esimeses etapis luges osaleja mugavalt tugitoolis kümme minutit populaarteaduslikku teksti. Samal ajal mõõtsid teadlased tema ajulainete aktiivsust ning testisid tema vaimset võimekust. Seejärel luges osaleja taas kümme minutit tugitoolis, kuid taustaks kuulis ta müra või vaikust. Müra korral oli tegu samade heliparameetritega tuugeni- või kiirteemüra puhul, mida osaleja kuulis, nagu oleks ta sellest 500 meetri kaugusel.

Osalejad ei teadnud uuringu eesmärki ega ees ootavat. Neile öeldi vaid, et uuringu jooksul võivad nad kuulda heli, kuid ei öeldud, kas, millal ja milline heli kostab. Pärast katset selgitati osalejale toimunu olemust. Lisaks küsiti tuugenimüra kuulnuilt, mida nad enda arvates kuulsid. Seejuures ei tundnud ükski osaleja ära tuugenimüra. Kuuldut kirjeldati üldise mürana ning mõned osalejad mainisid, et see meenutas ookeanilaineid või lennukit.

Ajulainete aktiivsus ei erinenud rühmade vahel üheski uuringu etapis. See tähendab, et aju neuroloogilised signaalid ei kinnitanud, et tuugenimüra oleks eriline ning mõjutaks aju teistmoodi kui liiklusmüra. Katse vältel täheldati siiski signaalide halvenemist, mis tuleneb ilmselt aju väsimusest. 

Müra üksi ei häirinud

Katses osalejad ei tajunud tuugenimüra teistlaadsena – häirivamana või stressirohkemana võrreldes liiklusmüraga. Seda isegi juhul, kui osalejal oli soodumus kergemalt ärrituda, negatiivselt mõelda või samu mõtteid peas kedrata.

Leid ei tähenda, et isikute psüühiline mitmekesisus pole oluline. Pigem näitab uuring, et pimetestis, mis välistab sotsiaalse tausta mõju, ei ole tuugenimüra mõju. Ilmnes, et 93 protsenti osalenuist ei pidanud müra häirivaks.

On teada, et müra võib mõjuda neuroloogilisel tasandil. Katsealuste aju samas seda ei kinnitanud, sest nad ei teadnud müra allikat. Kuna tuugenimüra ei mõjutanud katses osalenute vaimset toimimist, järeldavad autorid, et peamine häiringu põhjus on sotsiaalne. Seda kinnitavad ka eelnevad uuringud, kus uuriti tuugenitega seotud valeteabe levikut: oluline on inimese suhtlusvõrgustik.

Autorite arvates peaks tulevastes uuringutes keskenduma ka platseeboefektile, kus osalejale öeldakse ette, mida ta kuuleb, kuid mida ta tegelikult kuuleb, teab vaid uurija. Tulemuste üldistamisel on seekord piirid, sest tegu oli lühiajalise laborikatsega. Siiski toetab uuring teadmist, et seos tuugenimüra ja inimese vaimse toimekuse vahel ei ole põhjuslik. Teisisõnu, neuroneid on keeruline petta.

Uuring ilmus ajakirjas Humanities and Social Sciences Communications.