Seltsikoertel on suhteliselt suur aju, töökoertel väike
Koeratõuge ei ole küll päris sama palju kui kirjusid koeri, aga päris palju on neid ikkagi. Igaühel neist on oma kehakuju ja iseloom ja, kui nii võib öelda, vaimsed võimed.
Prantsuse ja Šveitsi teadlased on välja selgitanud, et nii koeratõugude käitumisiseärasused kui ka kognitiivne võimekus, kui kasutada teaduslikumalt kõlavat terminit, seonduvad nende koljumahu suhtelise suurusega.
Kuid huvitaval kombel ei kehti koeratõugude puhul nii väga selgelt seos, et suurem koljumaht ja suurem aju aitavad ka kognitiivsele võimekusele hästi kaasa. Sellist seost on seni arvatud märgatavat imetajaliikide vahel üldisemalt.
Koerte aju ongi keskmiselt umbes viiendiku võrra väiksem kui nende metsikul eellasel hundil, kuid paljud neist ei tundu vaimuvõimetelt hundile siiski sugugi alla jäävat.
Ana Balcarcel Montpellier' Ülikoolist ja ta kolleegid kogusid kokku andmestiku ligi 1700 koeraisendi kohta 172 tõust.
Koljumahu mõõtmisel kasutasid teadlased ühte ja sama meetodit, et tulemused oleksid hästi võrreldavad.
Andmete analüüs näitas, et koeratõugude keskmine suhteline koljumaht korreleerus ilusti tõu otstarbega, kehasuurusega ja ka kolju kujuga.
Kolju kuju seostus kolju mahuga siiski üsna nõrgalt nii, et koera pea kuju järgi ei saa tema aju suurust väga täpselt sedastada.
Selgus, et suurema suhtelise koljumahuga koeratõuge iseloomustasid nii suurem agressiivsus ja suurem tähelepanuvajadus kui ka suurem eraldushirm ja suurem kartlikkus, kuid nende koolitatavus oli kehvem.
Kõige suurem suhteline koljumaht kogu keha massiga võrreldes iseloomustas eelkõige niinimetatud seltsi- ja kääbuskoeri, keda peetakse just peamiselt toredaks neljajalgseks sõbraks olemise pärast.
Töökoeratõugudel, pääste-, valve- ja politseikoertel osutus suhteline koljumaht aga kõige väiksemaks.
See, et need üllatavad reeglipärad tunduvad olevat eeldatavaile lausa vastupidised, näitab teadlaste sõnul, et tugevamate kognitiivsete võimetega seostatavate tõufunktsioonidega ei tarvitsegi alati tingimata kaasneda suhteliselt suurem aju.
Tuleb ehk välja, et kodustatuse ja kunstliku valiku tingimustes ei tarvitse vaba looduse loomadel täheldatavad ajustruktuuride ja käitumisjoonte kokkukäimised täielikult püsima jääda.
Balcarcel ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas Biology Letters.
