Hea lugemisoskus on akadeemilise hariduse omandamise üks alustalasid. Siiski on oskuslikuks lugejaks kujunemise teekond paljudele õpilastele keeruline. Lisaks seisab väljakutsega silmitsi ka õpetaja, kes peab otsustama, kas, millal ja kuidas õpilast toetada. Tallinna Ülikooli eripedagoogika külalislektor Maris Juhkam kaitses sel teemal hiljuti doktoritööd.

Põhjuseid, miks mõnel lapsel tuleb lugemisoskus vaevaliselt, on Juhkami sõnu väga erinevaid. Alustades näiteks sellest, et laste vaimne võimekus on erinev. Samuti mõjutab lapse arengut keskkond. Näiteks see, kas lapsele loetakse väiksena raamatuid ette. Kui loetakse, siis õpib väike inimene suurema tõenäosusega kiiremini lugema, sest lugusid kuulates areneb tema sõnavara, võimekus luua erinevaid lauseid, aga ka arutlemisoskus. See kõik toetab lugemaõppimist. "Selleks hetkeks, kui ta lugema õpib, on tal juba keelelised oskused olemas, mis on teksti mõistmiseks vajalikud," sõnas Juhkam Vikerraadio saates "Huvitaja".  

Lugemise puhul mängib olulist rolli ka motivatsioon. "Kuivõrd motiveeritud laps üldse on võtmaks raamatut kätte ja pingutama, sest lugemine on alguses väga keerukas – kõik sellised tegurid mängivad rolli," sõnas ta. 

Kuna tänapäeval on meelelahutust palju, on ka raske laste motivatsiooni tõsta. "Väga lihtne on öelda, et mida paremini laps loeb, seda rohkem on ta motiveeritud ja seda keerukamaid tekste võtab ta endale ette ning seeläbi areneb tema lugemisoskus. Kui lapsel ei ole aga motivatsiooni, siis väga tähtis on see, et me valiks lapsele lugemiseks jõukohased materjalid. Nii et ta peab küll natuke pingutama, aga saab ikkagi hakkama ja seeläbi eduelamuse," rääkis Juhkam.

Kuidas aga aru saada, milline tekst on lapsele jõukohane ja milline mitte? Värske doktori sõnul viitab õigele tasemele see, kui laps saab tehniliselt enam-vähem hakkama ega pusi ühe sõna kokkulugemise kallal tükk aega ja liigub sujuvalt edasi. Ta soovitab mõelda ka sellele, et loetav teema oleks lapsele põnev ja ta tahaks loetu üle arutleda. 

"Ma arvan, et seda lapsevanemad märkavad, aga tähelepanu tasub pöörata just tehnilisele poolele. Kui laps ikkagi ühe sõna kokkulugemisel näeb tohutut vaeva, siis on ilmselge, et ta motivatsioon kaob," lausus ta. Kuna Juhkam töötab ka ise koolis, näeb ta, kuidas praegused õpilased on harjunud lugema pigem lühikesi tekste ja süvenemist nõudvaid kirjatükke pigem väldivad.

Riikliku õppekava järgi peaks õpilane saavutama ladusa lugemise oskuse kolmanda klassi lõpuks. See on Juhkami sõnul nõnda seepärast, et teisest kooliastmest ehk alates neljandast klassist muutuvad loetavad tekstid pikemaks ja keerulisemaks. Selleks, et loetut mõista, peabki laps suutma ladusalt lugeda.

Kui võrrelda eesti keelt näiteks inglise keelega, siis eesti keele eripärana loetakse ja kirjutatakse ühtemoodi ehk nõnda nagu kirjutad, nii ka loed. Ühtlasi tähendab see, et lugemistehnika omandamine ei nõua niivõrd kaua aega. 

Juhkami doktoritööst selgus aga tõsiasi, et kolmanda klassi keskpaigas oli umbes 18 protsenti õpilasi, kellel lugemine läks väga vaevaliselt. Neljanda klassi keskpaigas ehk juba teises kooliastmes oli neid õpilasi kümme protsenti, kellel võttis lugemistehnika endiselt suurema osa ajast ja kes ei saanud seetõttu tegeleda nii palju loetu mõtestamisega. See tähendab seda, et kolmanda klassi keskpaigas vajab viiendik õpilastest lisatuge.

See kõik on oluline sellepärast, et kui lapse lugemisoskus ei ole piisaval tasemel, võivad tal tekkida edasised õpiraskused. Juhkami doktoritöö tulemustest selgus, et kolmanda ja neljanda klassi õpilaste lugemise kiiruse ja õigsuse tase võib erineda kuni neli korda. Värske doktori sõnul on see õpetajatele väga suur katsumus, kui klassis on erineva lugemisoskusega noored.

Liiatigi on tihtilugu klassis 24 õpilast, mistõttu on õpetajal vahel keeruline märgata, kui kellegi lugemisoskus pole piisav. Teatava pildi Juhkami sõnul nad siiski kindlasti saavad. "Õpetajatel ei ole praegu ka kättesaadavaid ja usaldusväärseid teste või hindamisvahendeid, millega õpilase arengut monitoorida," nentis ta.

Ta rääkis, et hea uudisena valmib nii Tallinna kui Tartu Ülikooli magistritöödena üha enam kohandatud õppematerjale, lugemikke ja muid kohandatud tekste. Õpetaja saab valida ja anda rohkem aega vajavale õpilasele lühema teksti ja oskuslikumale lugejale pikema ning keerukama teksti. Teema on aga nendes tekstides sama, seega saavad kõik ühisest arutelust osa võtta. Selliste materjalide loomine Eestis on siiski algusjärgus ning suurem ja süsteemne lähenemine Juhkami sõnul puudub. Küll aga on vajadus nende järele suur.

Oma doktoritöös palus Juhkam õpetajatel ja tugispetsialistidel õpilaste lugemisoskust hinnata. Kui võtta fookusesse lugemisraskustega õpilased, selgus mõneti üllatavana, et õpetajate hinnang oli täpsem kui tugispetsialisti oma, kuigi võiks eeldada vastupidist, sest tugispetsialistidel on Juhkami sõnul suurem ettevalmistus ja neil on hindamiseks spetsiifilisemad teadmised.

Varasemad uuringud on Juhkami sõnul näidanud, et õpetajate hinnanguid mõjutab väga palju konkreetne klass. "Kui klassi üldine tase on pigem kõrge, siis õpilased, kes saavad eakohaselt hakkama, võivad saada õpetajalt madalama hinnangu, sest ta võrdleb kogu klassi," lausus ta.

Selleks, et laste lugemist toetada, võiks lapsel kodus olla valida erinevate raamatute vahel. Nii on tõenäolisem, et laps leiab endale valikust midagi meelepärast.

Maris Juhkam kaitses doktoritöö "Toward competent reading: from fluency to comprehension" ("Oskuslikuks lugejaks: ladususest mõistmiseni") 7. oktoobril. Doktoritöö juhendasid Tallinna Ülikooli professor Piret Soodla ja Jyväskylä Ülikooli professor Mikko Aro. Oponendid olid Wuppertali Ülikooli professor Natalie Förster ja Turu Ülikooli professor Janne Lepola.