Näiteks juuli alguses toimunud Briti valimistel saavutas tööpartei 9,7 miljoni häälega 412 parlamendikohta, samal ajal kui konservatiivne partei sai 6,8 miljoni häälega vaid 121 kohta. Nigel Farage'i parempopulistlik partei kogus seevastu valijatelt üle nelja miljoni hääle ja sai selle eest vaid neli kohta. Võrdlusena said liberaaldemokraadid 3,5 miljoni häälega 71 kohta, rohelised 1,9 miljoni häälega neli kohta ning Põhja-Iiri Sinn Féin vaid 211 000 häälega koguni seitse kohta.

Tundub kummaline? Erinevalt koalitsioonivalitsusi soosivast Eesti valimissüsteemist on Suurbritannia valimissüsteem on üles ehitatud viisil, et üks partei saaks juba eos alati parlamendis ülekaaluka enamuse ja koalitsiooni tegema ei peaks.

Täpsemalt vastab igale valimisringkonnale parlamendis üks koht. Enim hääli saanud kandidaat saab koha endale ja kõik vähemusse jäänud erakondadele antud hääled lähevad lihtsalt kaotsi. Sarnased süsteemid on kasutusel muu hulgas USA-s ja Prantsusmaal.

Sellist süsteemi kutsutakse ka võitja-võtab-kõik süsteemiks ja see soosib väga suurte erakondade teket. Tavaliselt domineerivad poliitikas kaks-kolm suuremat parteid. Kui aga häälteenamusel põhinev süsteem valijate tahet nii tugevalt moonutab, miks on see mõnes demokraatia suurimas kantsis endiselt kasutusel.

Ühe partei enamus tagab stabiilse valitsemise

Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla märkis, et majoritaarset süsteemi kasutatakse Suurbritannias juba sajandeid. Harjumuse jõud on sealses ühiskonnas väga suur.

"Tööerakond sai seekord kolmandiku häältest, aga kaks kolmandikku kohtadest. Nigel Farage'i Reform sai 14 protsenti häältest, mis on tegelikult igati korralik tulemus, kuid alla ühe protsendi kõigist kohtadest parlamendis. Nemad näevad seda kindlasti tohutu ebaõiglusena, aga tööerakondlased kehitavad lihtsalt õlgu: süsteem on alati nii toiminud ja rahvas sellega harjunud," märkis Toomla.

Toomla tõi süsteemi tugevusena välja stabiilsete valitsuste tekke, mis naljalt ei lagune, võimaldades teostada võimu suuremate takistusteta. "Tööpartei saab nüüd viis aastat rahulikult valitseda. Kui nad just omavahel tülli ei pööra, siis miski neid ka ei kõiguta. Samas näiteks Eestis toimub valimistsükli vahel vähemalt üks valitsuse vahetumine ja teinekord isegi rohkem," tõi politoloog välja.

Majoritaarse valimissüsteemi teise tugevusena tõi poliitikateadlane välja selle lihtsuse ja kergesti mõistetavuse. "Briti valimissüsteemil on ka lisanimetus – esimene möödub postist. See ütlus pärineb hobuste võiduajamiselt. Pole vaja kõrgharidust, mõistmaks, et hobuste võiduajamisel on üks võitja, olenemata sellest, kui kaugele jäävad teised ratsanikud. See on kergesti mõistetav ning arusaadavus on valijatele üsna oluline," selgitas Toomla.

"On olemas väga keerulisi valimissüsteeme. Taoliste süsteemide puhul kipub valijaskond olema rahulolematu ja nad ei tule kuigi suurel hulgal valima. Kui süsteem on lihtne ja seda on väga pikalt kasutatud nagu Suurbritannias, siis inimesed leiavadki, et süsteem on mõistetav, harjumuspärane ja niimoodi võib edasi minna," lisas politoloog.

Kaks süsteemi võivad tuua täiesti erinevad valimistulemused

Tartu Ülikooli politoloog Stefano Braghiroli toonitas, et mitte ükski valimissüsteem ei muunda antud hääli parlamendikohtadeks veatult. Moonutused kaasnevad ka proportsionaalse valimissüsteemiga. "Selleks on näiteks valimiskünnised, mille eesmärk on ära hoida parlamendi liigne killustumine. Teisisõnu, proportsionaalsed süsteemid ei ole täiesti proportsionaalsed. Eestis alla viie protsendi häältega valituks ei saa," tõi politoloog näite.

Braghiroli kinnitas, et majoritaarsete süsteemide peamine eesmärk on ära hoida koalitsioonivalitsuste teke. "Proportsionaalne süsteem annab rahvale parlamendis suurema esindatuse rohkemate erakondade näol, kuid selle tulemusel tekivad koalitsoonivalitsused, mis ei pruugi jällegi nii edukalt valitseda. Kõik taandub tasakaalukeskme leidmisele: kuidas tagada ühel ajal võimalikult hea esindatus ja samas võimekus valitseda," arutles professor.

Proportsionaalse ja majoritaarse valimissüsteemi suure erinevuse näitena tõi Braghiroli välja Suurbritannia europarlamendi valimised. "Tegu oli ainsate proportsionaalsete valimistega Ühendkuningriigis, enne kui nad lahkusid. Tulemused olid täiesti erinevad. Viimastel europarlamendi valimistel sai Nigel Farage enamiku kohtadest. Samas eelmistel siseriiklikel valimistel ei saanud ta ühtegi kohta ja seekordsetel valimistel ainult mõned," meenutas politoloog.

Kõige halvem ongi majoritaarne süsteem Braghiroli sõnul väikestele erakondadele, kelle valijaskond paikneb hajutatult üle kogu riigi laiali. "Sellisel erakonnal pole valimistel mitte vähimatki lootust. Sa võid saada üleriigilistel valimistel 10–12 protsenti häältest, aga mitte ühtegi kohta parlamendis," nentis ta.

Mõnevõrra paremini võib minna väikestel regionaalsetel erakondadel, millel on üksikutes ringkondades tugev toetus. Nii pääsevad parlamenti näiteks Põhja-Iiri vabariiklik erakond Sinn Féin, Šoti iseseisvust toetav rahvuspartei ja Walesi iseseisvust toetav Plaid Cymru. "Kui neil on tugev kohalik toetus kolmes või neljas ringkonnas, tulevad ka parlamendikohad," sõnas politoloog.

Prantslased valivad ühes voorus südamega ja teises peaga

Prantsuse majoritaarne valimissüsteem erineb Briti omast eelkõige selle poolest, et need on kahevoorulised. Kui esimeses voorus keegi absoluutset häälteenamust ei kogu, siis teises voorus piisab suhtelisest häälteenamusest. Teise vooru pääsevad need, kes ületavad 12,5-protsendise valimiskünnise.

Rein Toomla sõnul tekitab taoline süsteem rahvuskogus võrreldes teiste majoritaarsete süsteemidega mõnevõrra suurema kirevuse. Teise vooru kipub reeglina saama kuni kolm kandidaati.

"Vahel juhtub nii, et üks poliitiline jõud on selgelt teistest üle ja saab rahulikult valitsuse moodustada, nagu Suurbritannias. Selline oli näiteks Macroni esimene valitsus. Tema partei En Marche! sai toona üle poole kõigist kohtadest," selgitas politoloog.

Tavaliselt ühelgi erakonnal siiski nii lihtsalt ei lähe, täheldas Toomla. "Hiljuti lõppenud valimistel läks sedasi, et kolme poliitilise jõu vahed pole kuigi suured. Kellelgi absoluutset enamust pole ja toimiva valitsuse moodustamiseks tuleb koalitsioonikõnelustega kurja vaeva näha. Võib ka juhtuda, et moodustatakse vähemusvalitsus ja lepitakse opositsiooniga kokku, et valitsuse tööd ei segata."

Kuigi Prantsuse süsteem on Briti omast mõnevõrra keerulisem, jääb see Toomla sõnul valijatele siiski küllaltki lihtsasti mõistetavaks. "Tegu on lihtsa ja arusaadava süsteemiga. Esimeses voorus tuleb saada pooled hääled ning üks takka. Kui seda ei tule, toimuvad edukamate kandidaatide vahel uued valimised," sõnas ta.

Stefano Braghiroli tõi välja prantslaste ütluse: ""Esimeses voorus hääletad südamega ja teises peaga." Ehk esimeses voorus hääletad kandidaadi poolt, kes sulle kõige enam meeldib, isegi kui tema tõenäosus rahvakogusse saada on väike. Kui lemmik teise vooru ei pääse, hääletad selle poolt, kes kõige vähem vastumeelne on, et kõige ebameeldivam jõud ei võidaks."

Taolise süsteemi nõrkus seisneb Braghiroli sõnul valijate väsimises. "Teine voor toimub tavaliselt lühikese aja jooksul peale esimest ja paljud inimesed ei viitsi enam teisele ringile minna. Paljud ütlevad lihtsalt, et kui minu lemmikkandidaat on väljas, siis ma ei viitsi rohkem hääletada," möönis kaasprofessor. Näiteks sel aastal käis Prantsusmaa valimistel esimeses voorus valimas üle nelja miljoni inimese rohkem kui teises voorus.

Prantsuse praeguse kahevoorulise valimissüsteemi kujundas Braghiroli sõnul välja viienda vabariigi asutaja Charles de Gaulle. "Neljanda vabariigi ajal oli rahvuskogu paljudest väikestest erakondadest täiesti killustunud. Valitsuse moodustamine osutus ääretult keerukaks. Seega võib öelda, et Prantsuse praegune valimissüsteem on tekkinud vastusena varasemale üliproportsionaalsele süsteemile," võttis Braghiroli kokku.