Kui Läänemere sügavaimaks kohaks on mõõdetud Rootsi rannikul 459 meetrit, siis Eesti merealal võib suurimaks sügavuseks olla umbes 230 meetrit. Umbes määratlust tuleb kasutada seetõttu, et juba aastaid kestnud merepõhja mõõdistustega pole selle kohani Saaremaast ja Hiiumaast läänes veel jõutud.

"Merekaardid tehakse ju nende samade andmete põhjal ja kui neid andmeid ei ole, siis ei saa ka ju kaart täpne olla. Nii et meri tuleb kõik üle mõõdistada," ütles transpordiameti hüdrograafiaosakonna juhataja Peeter Väling.

Lisaks sügavuse mõõdistusele on mõõdistuslaevad leidnud ja ka täpselt üle mõõtnud umbes 700 laevavrakki ja ka poolteist miljonit kivi.

"Kive on meil ikka jubedalt. Me oleme oma andmebaasi umbes poolteist miljonit kandnud," rääkis Väling, kelle sõnul peab andmebaasi pääsemiseks kivi olema umbes meetrine.

Aga ette on tulnud ka selliseid üllatusi, millele kohe on raske olnud seletust anda. Näiteks paari aasta eest Pärnu rannikust 600 meetri kauguselt leitud objekt.

"See pidi olema 1970. aastatel ehitatud veekogumissüsteem mudaravila jaoks. Siin on betoonist kolakas ja siit edasi läheb selline renn mudaravilani välja kõik see 600 meetrit. Sellest ei teadnud keegi mitte midagi," rääkis Väling.

Et aga kogu Eesti mereala ja merepõhi täpselt mõõdistatud saaks, selleks võib transpordiameti hüdrograafidel kuluda veel enam kui 15 aastat.