Nii mõnigi lugeja on end pikamaalennul ilmselt lohutanud lubadusega, et pardal pakutakse tasuta alkoholi. Nüüd kirjutab rühm teadlasi Saksa kosmoselennukeskusest, et põhjust tasuta märjukese üle rõõmustamiseks pole, vahendab Popular Science.

Täpsemalt võttis töörühm luubi alla alkoholitarbimise ja lennukis valitsevate tingimuste koosmõju reisija unele. Tüüpilises reisilennukis on madal õhurõhk ja hapnikuvaene õhk. Uuringu tarbeks värbasid autorid ühtekokku 40 vabatahtlikku, kel oli vanust 18–40 aastat. 

Vabatahtlikud jagati kahte rühma. Ühel rühmal paluti magada katseruumis, kus õhurõhk meenutas lennukõrgusel kulgeva lennuki oma. Teine rühm tegi katse tarbeks uinakuid merepinna kõrgusel asetsevas laboris.

Kumbki rühm veetis ettenähtud katseruumis kaks ööd. Ühel kahest õhtust pakuti kummalegi rühmale juua alkoholi. Seejärel tegid katseisikud neljatunnise uinaku, mille ajal jälgis töörühm polüsomnograafilise (PSG) meetodiga nende erinevaid näitajaid: hapnikusisaldust veres (SpO₂), südamerütmi ja sügavas ehk REM-unes veedetud aega.

Juba varem oli teada, et nii kõrgel viibimine kui ka alkoholi tarbimine võivad mõjuda südamele halvasti. Mõlemad tegurid panevad südame une ajal kiiremini lööma ja vähendavad vere hapnikusisaldust. Ühtlasi jääb inimese REM-uni nende mõjul lühemaks.

Uuringu autorid oletasid seega, et kaks tegurit koos mõjuvad reisija unele veel halvemini kui kumbki eraldi. Töös ilmneski, et nii kõrgus kui ka alkoholitarbimine eraldivõetuna mõjusid kõigile unenäitajatele halvasti. Kahe teguri kombinatsiooni korral paistis see mõju võimenduvat.

Ohtlikult vähe verehapnikku

Vere hapnikusisaldust mõõdetakse protsentides. Normaalseks loetakse 95–100-protsendist hapnikusisaldust. Seevastu 90 protsenti on juba piir, millest alates on inimesel hapnikuvaegus: tegu on ohtliku terviseseisundiga, kus inimese veri ei varusta ülejäänud keha piisaval hulgal hapnikuga.

Merepinna kõrgusel öö veetud katserühmas mõõdeti ilma napsitamiseta möödunud ööl vere mediaan-hapnikusisaduseks 95,88 protsenti. Samal kõrgusel ööbides, kuid alkoholi tarvitanuna oli sama näitaja uuritavatel pisut väiksem ehk mediaanina 94,59 protsenti. 

Seevastu lennukõrguse olusid matkivas laboris ööbinud uuritavatel jäi hapnikusisaldus veres ilma alkoholita mediaanis 88,97 protsendi ringi. Napsisena lennukioludes magama minnes langes hapniku mediaantase nende veres aga 85,32 protsendile.

Niisiis polnud vahet, kas merepinna kõrgusel ööbinud inimesed jõid alkoholi või mitte – hapniku tase nende veres ei langenud kordagi allapoole hapnikuvaeguse piiri. Seevastu lennukõrgusel ööbinutel langes nelja tunni jooksul verehapniku tase ilma napsitamiseta ohtlikust piirist allapoole keskmiselt 173,28 minutiks. Kui lennuoludes oldi enne und alkoholi tarbitud, venis hapnikuvaeguses veedetud aeg 201,18 minuti pikkuseks. Teisisõnu oli inimeste verehapniku tase sel juhul pea kogu uneaja ohtlikult madal.

Pinnapealsem uinak

Kõrguse ja alkoholi kombinatsioon mõjus kehvasti ka uuritavate südamerütmile. Karskelt merepinna kõrgusel öö veetnud inimeste süda lõi 63,74 korda minutis ja napsisena 76,97 korda minutis. Lennukõrgusel kainena uinunutel oli südamelöökide mediaansagedus 72,9 lööki minutis ja alkoholi joonud uuritavatel 87,73 lööki minutis. See tähendab, et kahe teguri koosmõjul hakkas inimeste süda lööma keskmiselt 37,63 protsenti kiiremini – muutus on võrreldav mõõduka kehalise koormuse mõjuga.

Uuritavate sügavas REM-unes veedetud aeg jäi samuti kahe teguri koosmõjul lühemaks. Lennukõrgusel napsisena magama läinud inimestel jäi sügav uni vaid 46,5 minuti pikkuseks, samas kui kainena kestis nende sügav uni lennukõrgusel 67,5 minutit. Merepinna kõrgusel alkoholi tarvitanud inimestel kestis sügav uni aga 84 minutit. Teisisõnu magasid lennukinapsitajad sügavalt pea poole vähem kui maismaanapsitajad.

Une pikkuse kõrval muutis alkoholi ja kõrguse koosmõju ka uuritavate une tasakaalu: katseisikutel läksid une eri etappide pikkused nihkesse. Töörühma sõnul jäid lühemaks kõige sügavamad REM- ja N3-unetapp, samas kui pikemaks venis keskmise sügavusega N2-staadium ning uinumise järel tuli ette rohkem juhuslikke ärkamisi.

Tulemused viitavad, et ainuüksi lennukis valitsevad tingimused võivad une ajal oluliselt koormata inimese keha ja südant ning takistada teda välja puhkamast. Kes on aga saanud lennukis hinna sees võimaluse tasuta märjukest juua, võiks uurijate sõnul selle üle enne uinakut hoolikalt järele mõelda.

Uuring avaldati ajakirjas Thorax.