Arheoloogid pole määranud veel säilmete täpset vanust. Samas oletavad nad kahe mündileiu ja radiosüsiniku meetodil dateeritud luu põhjal, et hukkunutele sai saatuslikuks 1632.–1633. aasta katkupuhang. Nürnbergi kroonika põhjal niitis must surm toona kolmandiku linna elanikest, lõpetades kokku 15 661 inimese elu. Samas polnud linnaarhiivis kirjas, kuhu surnukehad toona maeti. Ainsaks vihjeks oli matmispaiga läheduses asunud vana katkuhaigla, vahendab Der Spiegel.

Seni välja kaevatud luudest on saanud osa vähemal või rohkemal määral kahjustada. Teise maailmasõja aegu langesid haudade lähistele lennukipommid, vallandades sellega maapinnas rõhulaineid. Samuti ladustati sinna hiljem vasetehase jäätmeid, mistõttu värvusid osa säilmetest rohekaks.

Arheoloogide sõnul lähtusid elanikud katkuohvrite matmisel eeskätt praktilistest kaalutlustest. Kristlike matmiskommete järgi oleks pidanud nad langetama hauda selg ees ja ida-lääne-suunaliselt. Leitud katkuhaudades paiknesid surnukehad aga viisil, mis võimaldas mahutada neid sinna võimalikult palju.

Näiteks suruti mõnel juhul lapsi täiskasvanute vahele. Mõnes kohas oli üksteise otsa laotud kuni seitse surnukeha. Neist suurt osa poldud vaevutud ka mähkima eraldi riidetüki sisse. Nõnda leidsid arheoloogid ka hulgaliselt riiete küljest lahti tulnud nööpe, pandlaid ja haake.

Seejuures viitasid arheoloogid, et must surm ei teinud vahet rikastel ega vaestel. Samas hauas lõpetasid nii ülikud, endised sõdurid, väikesed lapsed kui ka vaesed. Massihauad kujutavad seega läbilõiget tervest toonasest ühiskonnast. Väljakaevamisi tegev rühm loodab seeläbi, et säilmete põhjalikum uurimine aitab saada paremat aimu nii inimesi toona vaevanud tervisehädadest kui ka nende toidusedelist.

Muhkkatku põhjustab bakter Yersinia pestis. Euroopat 1347. aastal tabanud katkulaine tõttu suri 30–60 protsenti toonasest elanikkonnast. Tagasihoidlikumaid puhanguid esines aga kuni 19. sajandini. Sealt edasi hakkas ohvrite hulk märkimisväärselt vähenema. Eeskätt oli see tingitud sanitaartingimuste paranemisest ja inimeste paremast toitumisest, mistõttu suutis ka nende immuunsüsteem nakkustele paremini vastu panna.