Teadlane: Ukraina maa- ja loodusturism väärib uurimist ja avastamist
Tallinna Ülikooli dotsent Mart Reimann on maastikke ja nende puhkeväärtusi uurinud Eestis, Norras, Hollandis, Ameerikas ja mujal. Praegu pühendub ta Ukraina maa- ja loodusturismi uurimisele ja arendamisele.
Koos Ukraina teadlastega kogub ja analüüsib ta väärtuslikku teadmust selle kohta, kuidas turismisektor toimib sõjaolukorras. Reimanni kogemus Ukraina konfliktipiirkondades näitab, et just loodusesse minek ja kvaliteetne vaba aja veetmine aitavad sealsetel elanikel keeruliste aegadega paremini toime tulla.
Märgid tulevasest teadusteest olid näha juba lapsepõlves
Reimanni kutsuti juba väiksena professoriks, sest ta kippus kõike kogu aeg uurima ja unustama. Ise tahtis ta toona metsavahiks saada. Tõdemus, et päris üksi hakkab metsas ilmselt igav, pani teda aga unistama loodusgiidi ametist. Sedasi ka läks – teadlase töö kõrvalt sai Reimannist ka turismiettevõtja ja matkajuht, kes on viinud Eesti loodust avastama tuhandeid eesti- ja välismaalasi.
Märke varajasest huvist loodusega seotud töö vastu mäletab Reimann veel. Umbes neljanda klassi poisina oli ta kaasas Kuusalu kolhoosi peaagronoomist isaga Tallinnas, kui ta Tallinnas tööasju ajas. Reimann ootas isa toona Roosikrantsi tänaval asunud Harju maavalitsuse pruunilt polsterdatud fuajees, nägi seal looduskaitsespetsialisti uksesilti ja mõtles, et kunagi võiks ta ka ise selleks saada. Sellega läks samamoodi, nagu lapsepõlveunistusega loodusgiidiks hakata – tudengina Tallinna Ülikoolis loodusteadusi õppides töötas ta kooli kõrvalt Harju maavalitsuse looduskaitsespetsialistina.
Uute avastuste sünd
Looduskeskkond ja maastikud on olnud Reimanni õpingute ja teadlastee keskmes algusest peale, kuid lähenemisnurgad on ajas muutunud. Esimesed tõsisemad uurimused keskendusid selle, kuidas erinevate kultuuritaustadega inimesed loodust tunnetavad ja mõistavad. "Uurisin erinevaid psühholoogilisi meetodeid kasutades seda, kas looduse tunnetamine on universaalne või sõltub see inimtüübist ja taustast," kirjeldab Reimann.
Põnevaks tegi selle uurimise see, et valdkonnas on mitmeid erinevate seisukohtadega koolkondi – ühed arvavad, et loodustunnetus on universaalne ja teiste hinnangul mõjutavad tunnetust paljud erinevad tegurid.
Reimanni ja tema kolleegide uurimistulemused kinnitasid veendumust, et arusaam loodusest ja selles viibimise mõju inimesele sõltub tugevalt tema kultuuritaustast. Dotsent meenutab, et alguses tekitasid tema püüdlused loodus- ja sotsiaalteadusi siduda ökoloogide seas võõristust. Reimann tugines aga oma ökoloogist õppejõu ütlusele "Poisid, keskkonnauuringutes tuleb ühtmoodi tähtsaks pidada nii sipelgat kui ka tüdruksõpra.". Nõnda jätkas ta oma teadlaseteed ja kaitses 2015. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi keskendudes maastike puhkeväärtuste uurimisele.
Ka Reimanni järgmised uurimisprojektid sidusid loodusteadused teiste teadusdistsipliinidega. Ühe põnevaima ja senini teiste teadlaste poolt viidatud teadusprojektina toob ta välja uurimuse, kus ta arvutas kolleegidega välja ja võrdles Jägala joa puhkemajanduslikku väärtust ja tulu elektritootmisest. Tuli välja, et Jägala joa rekreatiivsest väärtusest tulev majanduslik tulu, on 40 korda suurem, kui tulu elektrienergiast, mida sealne hüdroelektrijaam toodab.
"See oli väga hea näide,kuidas ökosüsteemiteenuste rahasse arvestamise metoodikad päriselt töötavad," märgib Reimann. Samas lisab ta, et niisugused mõjud tulebki erinevatel juhtudel eraldi läbi kalkuleerida. Ta usub, et näiteks Narva jõe puhul olnuks järeldused sootuks teistsugused.
Reimann rõhutab vajadusele kokku sobitada uurimissuundi ning oma praktilisi ettevõtja kogemusi. "Uued avastused sünnivadki eelkõige erinevate uurimisdistsipliinide kombineerimisel," usub ta. Üks hea näide majandus- ja loodusteaduste segunemisest on tema sõnul see, kuidas majanduse vallas on hakatud kasutama sagedamini mõistet ökosüsteem. Algupäraselt kuulus see eelkõige loodusteadlaste sõnavarasse.
Uurija peab säilitama oma objektiivsuse ja neutraalsuse
Ta rõhutab, et teadlasena on ta oma uurimisobjektide osas siiski neutraalne ja sõltumatu. Isegi, kui ta ise usuks näiteks Jägala jõe tammi säilitamise vajadusse, ei saa ta uurijana selle lammutamise vajaduse osas ilma kõiki mõjusid ja tendentse teadmata seisukohta võtta.
"Mina pole selline, et läheksin ennast mõne objekti kaitseks kuhugi aheldama või protestima. Olen selles rollis ikkagi teadlane, kes uurib suundumusi ja nende omavahelisi seoseid. Ökoloogia ongi niisugune teadus, kus koosluste, organismide ja indiviidide vahel on palju suhte- ja sõltuvusliine," lausub ta. Tema sõnul teevadki tema uurimisvaldkonna põnevaks mitmekesised seosed ja võimalus siduda neid näiteks psühholoogia ja majandusteadusega.
Turismiettevõtlus Ukrainas toimib ja pakub uurimisainet
Ukrainas toimetas Reimann erinevate teadus- ja arendusprojektidega juba enne Venemaa täiemahulise agressiooni algust. Ta meenutab, et sõja alguses oli mõnevõrra segane, kas alustatud teadus- ja arendusprojektidega saab üldse jätkata. Siiski õnnestus tal kõhklejaid veenda, kuidas sõjalise abi kõrval vajab Ukraina tuge ka selleks, et teadus ja turism saaksid edasi toimida. Ta kinnitab, et teadus- ja õppetöö Ukraina ülikoolides jätkub ning seda ka rindeäärsetes piirkondades.
Tõsi, teatud ümberkorraldused on olnud vältimatud ja palju tööd tehakse veebipõhiselt. Samas pole ka kontaktõpe kuhugi kadunud. Reimann meenutab, et pidas konflikti alguses Dnipro ülikooli varjendiks kohandatud garderoobis loengut umbes 50 tudengile. Loengu ajal tabas linna aga õhuhäire ja ühtäkki oli tal seal 350 kuulajat.
Mõistagi on sõda sealset turismisektorit räsinud, kuid omal moel toimib see siiski edasi. "Need abiorganisatsioonid ja poliitilised delegatsioonid, kes Ukrainas käivad, toovad nii Kiievi headele hotellidele kui ka mõnedele maapiirkondade ettevõtjatele korraliku sissetulekut. Mõnedel neist läheb pareminigi kui enne sõda," kirjeldab Reimann. Kindlasti pole see päris traditsiooniline turism, kuid aitab siiski sel ettevõtlusharul elus püsida.
Vankumatu usk, et sõda lõppeb Ukraina võiduga ja tarvidus selleks ka turismisektoris valmis olla, innustasid Reimanni ja tema Ukraina ülikoolide kolleege uurima, missugused on sealsete turismiettevõtjate tulevikuväljavaated tuginedes teiste konfliktipiirkondade, näiteks Montenegro, Küpros, Gruusia ja Vietnami kogemustele.
Oma tänavu teadusartiklina avaldatud uurimuse keskendusid nad just Ukraina rindelähistele piirkondadele ja küsitlesid Eesti Teadusagentuuri toel 144 turismivaldkonnas tegutsevat inimest. Ilmsete kahjude ja sõjast tulenevate probleemide kõrval keskendusid nad just valdkonna tulevikuperspektiividele. Üsna oodatult nägi kohalik turismisektor esmavajadusena seda, et peale sõda panustataks hävitatud turismitaristu ülesehitamisse.
Olulist uut teadmust pakub Reimanni ja ta kolleegide poolt teadasaadud kohalike ootus, et peale sõda pakuksid rindeäärsed piirkonnad oma külalistele eelkõige kultuurilisi ja hariduslikke elamusi, aktiivset puhkust, festivale ja spordisündmusi. Väljavaatesse meelitada kohale neid, kellel on huvi sõjakoleduste tagajärgedega tutvuda, suhtuti pigem ettevaatlikult.
Uurijad järeldasid, et kohalikud soovivad oma kodukandist kujundada positiivse ja helge kuvandiga sihtkoha, mitte paika, mis seostub sõjapärandiga ja tragöödiatega. Siiski ei soovita Reimann neil piirkondadel sõjaga seonduva tutvustamisest täielikult loobuda – paraku saab tegemist olema piirkonna olulise ajaloopärandiga, mis vajab ja väärib eksponeerimist. Lisaks aitab see tasakaalustada Vene propagandat, eriti just nende võimalike külastajate seas, kes võiksid Ukrainasse tulla näiteks Hiinast ja Türgist.
Reimann näeb, et tööpõld Ukrainas on veel lai ja äsja avaldatud teadusartikkel alles esimene sellelaadne koostööharjutus Ukraina kolleegidega. Ta nentis, et teaduses on väga palju juba avastatud ja millegi päris uuega välja tulla on raske. Nii Ukraina oma teadlased kui ka uurijad mujalt maailmast on aga mõistmas, et praegu Ukrainas käiv sõda pakub selleks ainulaadseid võimalusi.
Mart Reimann plaanib panustamist sealsesse teadusesse ja turismi kindlasti jätkata, lisaks akadeemilisele huvile inspireerivad teda sel teel eelkõige inimesed ja seda just rindeäärsetele aladel. "Kõige õnnelikumaid inimesi olen näinud siin Ukrainas just sõjarinde lähipiirkondades. Nad oskavad hinnata seda, et sõda pole nende kodudeni jõudnud," lausus Reimann.
Toimetaja: Sandra Saar