Ajakirjanikud on läbi aja vaevanud pead, kuidas tõstatada tundliku ja olulist teemat ühiskonnas viisil, et see kellelegi kahju ei teeks. Tähelepanuta ei saa jääda ka ajakirjanikud kui lugude kajastajad ja nende oskused ning mehhanismid, kuidas enne ja pärast delikaatse teema auditooriumi ette toomist enda emotsioonide ja dilemmadega toime tulla.

Teema käsitlemise võimalused

Psühholoog Helena Talihärm tõi välja, et suitsiidiga on seotud mitmeid müüte, mida kummutada ja sestap on väga tervitatavad õige suunitlusega kajastused. Ta lisas, et neis peaks välja tooma selle, kust saab abi, kuidas inimest toetada, mida saab märgata ja kuidas teda kuulata. "Kui me saaksime näiteks lugeda ajakirjandusest, kuidas kajastus aitas inimesel teadlikuks saada ja märgata ning õigel ajal abi anda, siis see oleks väga toetav," ütles ta.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit rääkis, et enesetappe ei kajastata üksikasjalikult privaatsuse ehk lähedaste tunnetega arvestamise ja teo jäljendamisohu tõttu. Ta leidis, et vaimsest tervisest tuleks rääkida praegusest kordades rohkem, sest tegemist on ühiskondliku probleemiga, mis vajab palju enam süvitsi minekut.

"Kui ikkagi inimene läheb haiglasse ja teda ei võeta tõsiselt või kui kool kiusamisjuhtumit ei võta tõsiselt, siis ajakirjandus ei tohi seda maha vaikida, vaid peab tegema põhjalikku uurimistööd," rääkis Harro-Loit. Ta rõhutas, et kui elukutsega seotult tekivad eksimused, mille tagajärjed on tõsised, peab olema ka süsteem, mis toob välja mittemärkamise ja on selle suhtes juurdlevalt kriitiline. Samuti peaks ajakirjandus analüüsima, kus ja miks tekivad kitsaskohad abistamisel ja abi saamisel.

Soovitused ajakirjanikele

Psühholoog Helena Talihärm selgitas, et suitsiidide puhul on oluline mitte esitada täpseid detaile koha, aja või meetodi kohta. Teemat ei peaks romantiseerima ega sellest kõmulist lugu looma. Näiteks tuleks hoiduda hüvastijätukirjast rääkimisest ja kindlasti ei tohiks teemat visualiseerida päris fotodega. Ta lisas, et ajakirjanikud peaksid välja tooma kajastuse juures ka kõik abi osutavate organisatsioonide kontaktid.

Õhtulehe ajakirjaniku Kadri Kuulpaki sõnul ei tohi suitsiidilugusid kirjutada, et kajastada kellegi suuri üleelamisi või traagikat. "Neid ei tohi avaldada sensatsioonihimust, vaid ikkagi selleks, et midagi läheks sellest paremaks," ütles ta. Kuulpak tõi välja ka ajakirjanike jaoks loodud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Peaasi.ee soovitused, mida järgida.

Talihärm märkis, et enesetappudest rääkimine on ja jääb keeruliseks teemaks. Probleem on seotud teiste keeruliste teemadega nagu surm, kaotus, lein ja vastuseta küsimused. Ta selgitas, et kindlasti tuleks lähedastelt küsida, kas nad on valmis seda lugu meediaga jagama. "Ma arvan, et neile tuleks tutvustada ka seda, mis siis saab, kui see on avalikuks tehtud. Näiteks, kas neil on mõtet minna kommentaare lugema juhul, kui kommentaarium on avatud," arutles Talihärm.

Keeruka teema mõju ajakirjanikule

Ajakirjanikke uurinud Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia teadur Signe Ivask ütles, et ajakirjanikud on äärmiselt vastupidavad olendid, kuni nad seda enam ei ole. Ta selgitas, et peale teema kajastamist tuleb pingelangus ja võimalik murdehetk, mille tagajärjed võivad olla väga tõsised. Selle näidetena tõi ta ärevushood, unetuse ja trauma, mis võib avalduda palju hiljem.

Ajakirjanik Kadri Kuulpak, kes on kajastanud mitmeid raskeid teemasid, ütles, et osa juhtunust tuleb ikka koju kaasa. "Või pigem tekibki kuidagi trots – see nagu käivitab veel enam, et teemast peab kirjutama, sest see on nii valus," rääkis Kuulpak.

Signe Ivask tõi välja, et lisaks ametlikele institutsioonidele, mis võivad paluda loo kirjutamata jätmist, võib ajakirjanikku tagasi hoida ka enda sisemine vastureaktsioon. "Enesetsensuur võib olla seotud ajakirjaniku enda tundega, et ta tegelikult ei taha üldse seda kajastada," ütles teadur. Ajakirjanikul on õigus ükskõik millisest teema kajastamisest loobuda. Ivask aga mainis, kuidas ta kuuleb üha rohkem, et erinevatel põhjustel on keelduda järjest raskem.

Oma teadustöös on Ivask välja toonud, et tihti jäävad ajakirjanikud raskustega üksinda, sest palju asju juhtub samal ajal. Ta selgitas, et ajakirjanikul võib olla keeruline täpselt siis, kui kolleege ei olegi läheduses. Keegi ei näegi, et midagi toimub ega saa ajakirjaniku eest välja astuda. Ivask rääkis, et selline üksinda jäämine võib tekitada ka motivatsioonilangust ja soovi töölt lahkuda või ametit vahetada.

Eetilised dilemmad ajakirjandustoimetuses

Halliki Harro-Loit ütles, et eetiliste valikute puhul võib ühe inimese kogemuste põhjalt tekkiv kujutlus jääda kitsaks. Potentsiaalse teema üle arutlemise käigus peaks välja tulema lai spekter erinevaid argumente. "Kui me seda kujutluspilti hakkame natuke laiali tõmbama, siis võib-olla tekibki kesktee või leitakse see parim viis kajastamiseks," rääkis Harro-Loit. Professor lisas, et iga juhtumi puhul peaks toimuma uus kaalutlemine.

Kadri Kuulpak tõi välja, et tema toimetuses on palju selliseid arutelusid juhul, kui tekib mingi raskem küsimus, või on kolleeg kuskile kinni jäänud ja tunneb, et emotsionaalselt on raske.

Aastate eest tegevajakirjanikuna suitsiidi kajastama läinud Signe Ivask aga meenutas, et sai toimetusest küll juhised, millele fookus suunata ja keda ta võiks intervjueerida, kuid ei mäleta, et toimetuses oleks tekkinud arutelu, kust lähevad piirid ja kus on erinevad kaalutluskohad. Ta lisas, et töötas sel korral ka ajasurve all ja toimis peamiselt enda südametunnistuse järgi. "Ma arvan, et ajakirjanikul on vaja suuniseid või juhendit," sõnas Ivask.

Harro-Loit tõi esile vajaduse lisada Eesti ajakirjanduseetika koodeksile rakendusosa. "Tõepoolest üks nendest teemadest on see, kuidas peab ajakirjanik käituma või ta saab jääda eetiliseks siis, kui sotsiaalmeedia on juba kajastanud mingit sündmust viisil, mida professionaalne ajakirjandus ei pea tegelikult eetiliseks," ütles Harro-Loit. Ivask lisas, et muutunud töörutiinide valguses tuleks vaadata eetikakoodeksile otsa ja mõelda, kuidas see aitaks ajakirjanikku rohkem kaitsta.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Praktiline ristmeedia projekt: raadio, veeb, sotsiaalmeedia". Autorid on Tartu Ülikooli magistrandid Angelina Lon, Egeli Raudmäe, Mihkel Uiboleht ja Merili Mihkelsaar.