Kukk tunneb end ära
Saksa teadlased on avastanud, et kuked paistavad üsna hästi teadvat, kes nad on: saavad aru, et see, kes peeglist vastu vaatab, ei ole teine kukk.
Varasemast teadusloost on teada väga vähe loomi, kes oma peegelpildi äratundmisega hakkama saavad.
Sonja Hillemacher Bonni Ülikoolist ja ta kolleegid kirjeldavad oma eksperimenti ajakirjas Plos One.
Senistes katsetes on tihtipeale tehtud katselooma näole või mujale kehale eredavärviline täpike, ja kui ta seda peeglist näeb ja seejärel täpi asukohta omaenda näol või mujal kehal uudistama hakkab või puudutada püüab, ongi teadlased teinud järelduse, et ta saabki aru, et tema peegelpilt näitab talle teda ennast.
Kanade ja kukkedega on täpselt sellist katset teha raskem kui mõnede teiste loomadega, sest neil ei ole kehaehituse tõttu nii häid võimalusi oma huvi mõne oma näol või kaelal asuva täpikese suhtes ilmekalt ja arusaadavalt välja näidata, kui näiteks ahvidel.
Seetõttu leiutasid teadlased uue võtte, millelaadset võiks samasisuliste katsete puhul edaspidi püüda kasutada ehk muudegi loomade juures.
Võte põhineb tähelepanekul, et kuked ei kire mitte ainult hommikul päikesetõusu ajal, vaid ka siis, kui nad märkavad mõnd röövlindu või kiskjat ja soovivad oma kaaslasi, teisi kukki-kanu ohu eest hoiatada. On ka teada, et kui kukk on üksi, siis ta ohtu märgates ei kire – siis ei ole ju kedagi hoiatada.
Hillemacher ja ta kolleegid seadsid katsepaika üles kanavõrgust piirde ja asetasid ühele poole piiret peamise katsekuke, teisele poole aga kas teise kuke või hoopis peegli, aga mõnikord jäeti teine pool ka täiesti tühjaks.
Kõigil juhtudel vaadeldi, kuidas käitub peamine katsekukk, kui projitseerida katseruumi lakke liuglema kullisilueti kujutis.
Nii selguski seaduspära, et kui võrgu taga oli päriselt teine kukk, siis peamine katsekukk ohtu tajudes kires, kui aga üles oli seatud peegel, siis käitus kukk samamoodi kui siis, kui võrgutagune oli täiesti tühi – jättis enamasti kiremata.
Küllap siis taipas kukk, et peegelpilt teine kukk ei ole. Paraku jääb mõnevõrra lahtiseks, kui palju ta peegelpildis siiski iseennast ära tundis, kuid selline võimalus on nüüd vähemalt kindlam kui enne.
