Lapsepõlvetrauma ei jäta inimesele üksnes valusaid mälestusi. Rühma Kanada teadlaste sõnul võivad sellega täiskasvanueas kaasneda tugevad peavaluhood. Lapsepõlves trauma üle elanud inimestel esineb peavaluhäireid märkimisväärselt sagedamini kui neil, kelle lapsepõlv möödus enda sõnul traumadeta, vahendab Gizmodo.

Lapsepõlvetraumasid tuleb ette suhteliselt tihti. Vähemalt iga seitsmendat Ameerika Ühendriikide last on riigi haiguste tõrje- ja ennetuskeskuse andmetel viimase aasta jooksul väärkoheldud või hooletusse jäetud. Ühtlasi väidab ligi kaks kolmandikku praegustest USA täiskasvanutest, et elas lapsena üle vähemalt ühe traumeeriva sündmuse: näiteks nägi inimene pealt vägivaldset käitumist või kaotas enesetapu läbi mõne oma lähedase.

Trauma võib kahjustada lapse tervist kohemaid mitmel eri viisil. Samas on teada, et traumeeritud inimestel on hiljem teistest suurem oht näiteks alkoholismi ja õpiraskuste tekkeks või suguhaigustesse nakatumiseks. Uue uuringu autoreid huvitas, kas sama peab paika ka peavalude kohta.

Korrelatsioon on olemas

Eelnevad uuringud osutavad, et väga levinud esmaste ehk endast juurprobleemi kujutavate peavalude ja lapsepõlvetraumade vahel võib olla seos. Samas pole kaht nähtust siduvaid andmeid varem eri riikides süstemaatiliselt kogutud, tõdes uuringu autor ja Harvardi Ülikooli tervisepoliitika teadur Catherine Kreatsoulas.

Koos kolleegidega analüüsis ta 28 varasema uuringu käigus koostatud andmestikke. Ühtekokku hõlmas töö 19 riigist pärit 145 739 inimese andmeid. Kõigist neist inimestest väitis peaaegu kolmandik, et oli elus üle elanud vähemalt ühe lapsepõlvetrauma. Samas oli 16 protsenti inimestest saanud esmase või mitte ühegi muu haigusega seotud peavaludiagnoosi.

Ilmnes, et lapsepõlvetrauma üle elanud inimesed said teistega võrreldes peaaegu poole sagedamini esmase peavalu diagnoosi. Lapsepõlves mitu traumeerivat sündmust üle elanud inimestel oli see risk veel suurem.

Töörühma huvitas seegi, kuidas võivad peavaluriski mõjutada eri tüüpi traumad. Näiteks oli 46 protsendi peavaluhäirete taga ähvardamisega seotud traumad, kas väärkohtlemise või vägivalla näol. Samas oli 35 protsendi peavalumuredega seotud ilmajäetus, seda hülgamise või vanema surma näol.

Uuringust ilmnenud seosed on andmete tüübi tõttu siiski pelgalt korrelatsioonid, mitte põhjuslikud seosed. Siiski on töörühma sõnul tegu seni mahukaima omalaadse metaanalüüsiga. Ühtlasi peitub korrelatsiooni taga nende sõnul sageli otsene seos.

Kreatsoulase sõnul on oluline, et uuringus välja tulnud seose tugevus võib olla uuringus nähtust erinev. Kuna lapsepõlvetraumad on inimeste jaoks sageli tundlik teema, võib olla juhtumite arv alaraporteeritud. Nõnda võib seos teaduri sõnul olla tegelikult tugevam.

Töörühm plaanib edaspidi uurida lapsepõlvetrauma seost muudegi inimese tervisemuredega, sealhulgas krooniliste ja autoimmuunhaigustega. Ühtlasi võiksid tulevased uuringud nende sõnul peavalu ja trauma seoseid uurida mitme nurga alt: näiteks trauma esinemisaja mõju. Nad loodavad, et uuest uuringust on kasu peavalu üle kurtvate patsientide ravis.

Kreatsoulase sõnul on siin mõtlemisainet ka neuroloogidele ja perearstidele, kes täiskasvanud inimeste peavalusid ravivad. Viimased võiksid oma patsientide peavalu kohta sagedamini küsida ja patsiente kahe nähtuse seose kohta teavitada. Samuti näeb ta lapsepõlvetraumadega tegelemises arenguruumi neuroloogide, psühhiaatrite ja psühholoogide koostööl.

Uuring ilmus ajakirjas Neurology.