X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Linnalind on metsas elavast liigikaaslasest tuhmim

Karotenoide lind ise sünteesida ei suuda, vaid saab need toidust.
Karotenoide lind ise sünteesida ei suuda, vaid saab need toidust. Autor/allikas: Mark Robinson/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Väide "oled see, mida sööd" kehtib ka lindude kohta. Rahvusvaheline ülevaateuuring osutab, et kuna linnas on õhk saastunud, sisaldab rasvatihase toit vähem karotinoide. Sestap on linnatihase sulestik tuhmim kui tema metsas elaval liigikaaslasel.

Linnastumine muudab maastikku, keskkonda ning organismide elu ja välimust. On teada, et linnas elavate lindude tumedad suled on tumedamad, kui maal elavatel liigikaaslastel, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog ja Keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Värvivahe põhjus on melaniin – pigment, mis annab sulgedele tumeda tooni ja kulumiskindluse ning mida linnalindude suled sisaldavad rohkem. Väidetakse ka, et võrreldes metsas või maal elavate liigikaaslastega on linnalinnu värvilised suled hoopis tuhmimad.

Kirgas sulestik on oluline sugulise valiku tunnus, mille järgi hinnatakse partneri kvaliteeti – mida erksam, seda võimekam lind. Sulele annavad sooja kollase, punaka või oranži tooni eelkõige karotenoidid.

Karotenoide lind ise sünteesida ei suuda, vaid saab need toidust. Seega loeb siin palju keskkonna saastatus: puhtas keskkonnas on kvaliteetset toitu rohkem, saastunud aladel aga lindude toiduks olevates liblikaröövikutes karotenoide vähem.

On teada, et plii ja kaadmium pärsivad taimedes karotenoidide sünteesi, mille tulemusena jõuab neid ka vähem liblikaröövikutesse. See tähendab, et linnalinnu nokaesine võib olla kehvem ja kajastuda ka sulestiku värvis.

Skemaatiline ülevaade linnastumise mõjust rasvatihase kollasele rinnasulestikule. Autor/allikas: Salmón et al. 2023, CC BY 4.0 DEED. Eestindanud Marko Mägi.

Rasvatihane (Parus major) on liik, keda on lindudest ilmselt enim uuritud. Nüüdseks oli kogunenud piisavalt teavet, mis võimaldas senised linna ja maapiirkonna rasvatihaste sulestiku-uuringud koondada ühte üleeuroopalisse uuringusse. Sellesse kaasati ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi käitumisökoloogia professor Peeter Hõraku juhtimisel tehtud Tartu tihaste sulestiku-uuringud.

Linnalinnu tuhmuse fenomen sai kinnitust – linnas on rasvatihase kollane kõht tuhmim. Tuhmuse erinevus sõltub aga asukohast: mida sarnasemad on linna ja metsa olud, seda väiksem on erinevus või puudub see sootuks. Et tegu ei ole geneetilise erinevusega asurkondade vahel, vaid see on keskkonnast tulenev, näitas ka poegade ristlapsendamine: linnas koorunud pojad viidi maal pesitseva linnu pessa ja vastupidi.

Uuringust selgus ka, et pesapoegade sulestiku värvus ei erine. See kinnitab, et nii metsas kui ka linnas suudavad linnuvanemad poegadele sarnase kvaliteediga toitu leida. Pärast esimest sulgimist on metsas elavad rasvatihased aga oluliselt kollasemad kui linnas elavad eakaaslased. See viitab inimtegevusest tingitud keskkonnamõjule, sest saastatus ja linnastumine vähendavad sulestiku erksust.

Mis võib olla linnalinnu tuhmumise tagajärg? Ei ole välistatud, et linnas võib oluliselt muutuda senine sulestiku värvusele tuginev suguline valik. Sule värviparameetrid viitasid, et linnastumine ei mõjutanud mitte ainult sulgimisaegset karotenoidide hulka toidus ja linnu veres, vaid ka isendi võimet neid sulgedesse ladestada. Kuigi rasvatihane on peamiselt putuktoiduline kevadsuvel ja sööb muul ajal lisaks ka seemneid ja vilju, on sellest hoolimata linnas nende sulestik tuhmim.

Teadustöö ilmus ajakirjas Journal of Animal Ecology.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: