Alaska põhjarannik on oluline lindude pesitsusala. Kevadsuvel on seal toitu ohtralt, kuid Põhja-Ameerika lindude arvukus on siiski kahanemas. Nimelt on seal pesitsevate lindude arvukus võrreldes 1970. aastatega vähenenud ligikaudu kolme miljardi linnu võrra. Seejuures Arktikas on arvukus kahanenud 25 protsenti ning seda just rannikulindude arvelt, kirjutab linnuökoloog ja Keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Miks arvukus väheneb, pole teada, kuid liigi arvukuse püsimise või tõusmise eeldus on edukas pesitsemine. Arktilises tundras on aga linnu pesitsusperiood lühike, olud karmid ja kliimamuutustest tingituna ettearvamatud. Temperatuuri tõusust tingitud muutused on seal olnud peaaegu kolm korda kiiremad kui mujal. Muutustele lisandub intensiivne gaasi- ja naftamaardlate ammutamisega kaasnev surve.

Kliimamuutuste ja tööstuse mõju on küll keeruline eristada, kuid see on võimalik, kui käepärast on pikaajalised andmed. Vajadus pikaajaliste uuringute järele on suur, sest aina suureneva inimmõju vähenemist Alaska põhjarannikul ei ole lähiajal ette näha. Varasemad piirkonnas tehtud uuringud on olnud vastukäivad, sest need on olnud lühiajalised.

Prudhoe Bay on USA üks suurim naftamaardla. Sealsete rannikulindude, värvuliste ja haneliste pesitsust 17 aasta vältel ehk aastail 2003–2019 jälgides selgus, et tööstusrajatiste läheduses oli linnu pesitsusedu väiksem.

Naftataristu läheduses suurenes pesarüüste, sest kasvanud on jääkajaka (Larus hyperboreus), ronga (Corvus corax) ja punarebase (Vulpes vulpes) arvukus. Viimased olid asunud elama tööstusobjektidel ning kasutanud ära inimtekkelist muutust: näiteks soojalekkeid ja prügikäitlemisel tekkivat toitu. Samas lõikasid pesrüüstajad kasu ka loomade teadlikust toitmisest.

Samal ajal on ilmselt punarebase tõttu piirkonnas langenud polaarrebase (Alopex lagopus) ja ännide (Stercorarius sp.) arvukus. Selliseid suundumusi mõneaastase uuringuga tuvastada ei oleks olnud võimalik.

Teadlased otsisid kevadel tundras linnupesi ja külastasid neid iga viie päeva järel. Nii rannikulindude ehk erinevate kahlajate, haneliste kui ka lapi tsiitsitaja (Calcarius lapponicus) pesad asusid keskmiselt ligikaudu nelja kilomeetri kaugusel taristust (0,8–26,6 km).

Selgus, et mida kaugemal pesa taristust oli, seda suurem oli selle edukuse tõenäosus. Seejuures ei sõltunud rannikulindudel ja hanelistel pesitsuse edukus taristu lähedusest eraldi võttes, vaid ilmnes kõiki linde koos analüüsides. Lapi tsiitsitaja pesade ellujäämus vähenes 17 aasta vältel oluliselt: kui 2003. aastal oli see 59 protsenti, siis 2019. aastal 34 protsenti.

Oluline on tähele panna, et aastate jooksul rannikulindude ja lapi tsiitsitaja pesitsustihedus ei vähenenud, haneliste pesitsustihedus aga isegi suurenes. Seejuures ei sõltunud lindude pesitsusedukus lume sulamisest, mis viitab, et kliimamuutused ei mõjutanud linde nii oluliselt kui taristu. Siiski viib üldine pesitsusedukuse vähenemine linnustiku kahanemiseni.

Huvitava lisatulemusena selgus uuringust, et rannikulindudel, kelle mõlemad vanemad lõimetishoolde panustavad, oli pesade ellujäämus oluliselt kõrgem, kui neil, kel panustab järglaskonna eest hoolitsemisse vaid üks vanem.

Teadustöö ilmus ajakirjas Journal of Avian Biology.