Mullu oli Läänemerel veidi üle 700 tuugeni, enamik neist Saksamaa ja Taani vetes. Praegu hõlmavad tuulepargid ligikaudu 420 km², kuid plaan lähikümnendil tuuleenergia tootmist suurendada kasvataks pindala rohkem kui 27 000 km² suuruseks, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog ja Keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Tuulepark laiub suurel alal ja selle ökoloogiline mõju on ulatuslik – eelkõige liikide elupaikadele. Sestap on tuuleparki planeerides oluline teave liikide esinemisest, liikumisest ja elupaigakasutusest.

Lisaks toitumis- ja pesitsuspaiga muutusele võivad tuugenid häirida ka lindude rännet. Kokkupõrkes tuugeniga on lindude hukkumise määr ligikaudne, sest andmestikku, mis eeldab linnu liikumise täpset jälgimist, on keeruline koguda. Eelkõige on selleks vaja teada rändekiirust, -suunda, -kõrgust ning ööpäevaseid ja aastaajalisi erinevusi. Neid andmeid võimaldavad hõlpsalt koguda tänased GSP-saatjad.

Neljal aastal (2018–2021) jälgiti GPS-saatjatega Ida-Atlandi rändeteel oluliselt vähenenud arvukusega suurkoovitajate (Numenius arquata arquata) rännet, kuna liigi teele jäävad meretuulepargid.

Viiekümne ühelt suurkoovitajalt, teiste seas kuuelt Eestis pesitsenud linnult, kogutud andmed näitasid, et ränne kulgeb üle kogu Läänemere. Kevadel Lääne-Euroopa talvitamisaladelt naastes kulgeb aga suur osa rändest mere ja vaid kuus protsenti ainult maismaa kohal. Just Läänemere lääneosas ristub suurkoovitaja tee tuuleparkidega ning veelgi enam – enamik rajatud tuuleparke asuvad suurkoovitaja peamisel rändeteel.

Valdavalt rändab suurkoovitaja madalamal kui 250 meetrit: mere kohal madalamalt kui maismaal, kevadel kõrgemal kui sügisel. Seetõttu on kokkupõrge tuugeniga tõenäolisem rootori tööraadiuses. Kõrgeimate tuugenite laba küündis 188 meetri kõrgusele, laba väikseim kõrgus merepinnast oli aga ainult 20 meetrit.

Kokkupõrkeriski hindamisel lähtusid teadlased eeldusest, et tulevikus ulatuvad tuugeni labad 150–300 meetri kõrgusele, sest tehnoloogia areneb ja uued tuugenid on senistest võimsamad. Rände kõrguse mediaan ehk kõrgus, millest pool rändest kulgeb madalamalt ja pool kõrgemalt, oli sügisel 60 meetrit ja kevadel 150 meetrit.

Kokkuvõttes tähendab see, et sügisel kulgeb suurkoovitaja rändest 65–75 protsendi kõrgusel, kus on oht tuugeniga kokkupõrkeks. Kevadel rändavad suurkoovitajad aga 50–62 protsendi kõrgusel ning kui välja arvata rootori tööraadiusest allpool kulgev ränne, siis vastavalt 27–37 ja 22–34 protsendi kõrgusel.

Suurkoovitaja kevadrände kõrghetk on 16.–25. aprill, mis hõlmab 59 protsenti kevadrände ajast. Sügisrände tippaeg on aga kolm korda pikem – juuni keskpaigast juuli keskpaigani. On ka teada, et suurkoovitaja ränne on aktiivsem hilisõhtul, öösel ning varahommikul, keskmiselt lendab lind 56 km/h ning öösel veidi kiiremini kui päeval.

Niisamuti teame, et kevadränne on ajaliselt üsna lühike ega muutu ajas, sest see on suuresti geneetiliselt määratud. Seega oleks rände tipp-päevil võimalik tuugenid seisata ning riski tuugeniga kokku põrgata vähendada. Sügisränne on aga ajaliselt hajutatud ja linnusõbralik tuugenite käitamine sel perioodil keerulisem.

Seda, kas suurkoovitaja sarnaselt hanedega väldib rändel tuugeneid, ei ole teada – vaja on veel täpsemalt lindude liikumist jälgida. Kuni teadmisi on napilt, tuleb aga piirkonda, eriti Läänemere edelaosa, planeerides arvestada võimaliku looduskaitselise konfliktiga.

Uurimus ilmus ajakirjas Animal Conservation.