Praegused keskkonnamuutused on inimese tõttu ilmselt kiireimad, mida loomad Maal kogenud on. Seetõttu on loomad suure surve all. Kohanema peab uute oludega ka linnades, kus on vähe ruumi, killustunud elupaigad, palju tehisstruktuure, saaste ja inimesed, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Senised lindude ja imetajate uuringud kinnitavad, et linnas on isendid julgemad, uudishimulikumad või agressiivsemad võrreldes vabas looduses elavate liigikaaslastega. Seni ei ole aga teatud, kas käitumise muutusest on ka kasu. Kas linnas teisiti käituvatel isenditel on rohkem järglasi ja nende ellujäämus kõrgem? Jah-vastused mõlemale küsimusele lubaksid väita, et käitumise muutus ongi kohastumus linnaeluks.

Kiired muutused tekitavad stressi ja pärsivad kohanemist linnaeluga, mistõttu peetakse just stressiga toimetulekut ja käitumise muutmist linnaeluga kohanemise võtmeteguriks. Siiski said teadlased seitse aastat Prantsusmaal linnas ja metsas elavate rasvatihaste käitumist uurides kinnitust, et alati ei ole muutunud käitumisest linnas tulu.

Tulemusteni jõudmiseks uuris töörühm erinevate katsetega lindude käitumist uudsetes oludes – teatud mööndustega võib seda nimetada uudishimulikkuseks. Samuti vaatlesid uurijad linnu agressiivsust ja mõõtsid tema hingamissagedust.

Katsetulemuste võrdlemisel sigimisedukuse ja ellujäämisega selgus, et linna rasvatihased olid küll metsas elavatest uudishimulikumad, agressiivsemad ja hingasid kiiremini, kuid need muutused ei seostunud sigimise ja ellujäämusega.

Asi oli lausa vastupidi – linnas oli agressiivsematel ja kiirenenud hingamisega isenditel väiksem sigimisedu ning madalam ellujäämus. See viitab, et muutunud käitumine ise ei ole kohastumus linnaelule, vaid pigem üks linnaelu tahk. Esmapilgul näib, nagu oleks linna rasvatihased järginud kiire elutempo motot: ela kiiresti ja energiliselt, sure noorelt.

Metsaski oli uudishimulike lindude ellujäämus madalam – nad elasid lühema elu – kuid nende sigivus oli suurem. Lisaks oli metsas noorte ehk esimest korda sigivate rasvatihaste ellujäämus kõrgem kui linnas ehk vastavalt 62 ja 43 protsenti.

Sellest järeldavad autorid, et linna rasvatihaste muutunud käitumine ei anna neile märgatavaid eeliseid. Sellest siiski ei johtu, et kunagi ei võiks muutunud käitumine kasulikuks osutuda: näiteks toiduvaeses linnaosas toidukonkurentsis võivad suurem agressiivsus ja uudishimu kasu tuua.

Kuigi mitmed linnalindude füsioloogia uuringud on tuvastanud kohastumisi linnaelule ja viitavad pigem aeglasemale elutempole linnas, ei pruugi need avalduda käitumises. Kuigi uuringu puhul on tegemist ühe linna andmestikuga ning vaja oleks sarnaseid teadustöid teistest linnadest ja teiste liikidega, on see üks esimesi uuringuid linnalindude käitumise ja kohasuse seostest.

Teadustöö ilmus ajakirjas Journal of Animal Ecology.