Viimase poolsajandi jooksul on ülekaaluliste inimeste osakaal kogu maailma rahvastikust kolmekordistunud. Tervisemure laia leviku tõttu on seda mõnikord nimetatud ka epideemiaks. Tavaliselt paigutatakse mure algusaeg teise maailmasõja järgsesse aega, vahendab Science.

Kas ei võinud aga rasvumist laialdasemalt esineda ka enne viimast ilmasõda? Rühma Taani teadlaste hinnangul võis see tõesti nii olla. Rasvumisepideemia sai nende sõnul alguse juba 1930. aastatel.

Töörühma järeldus põhineb sadade tuhandete Taani noorte ajaloolistel terviseandmetel. Sealt nähtus, et aastakümneid enne seda, kui rasvumisest avalikult rääkima hakati, võtsid ühiskonna kogukamad liikmed juba tasahilju kaalus juurde.

Uuringuga mitte seotud Põhja-Carolina Ülikooli rasvumiseksperdi Lindsey Haynes-Maslow' sõnul seab taanlaste uuring praeguse ülekaalulisuse epideemia kujunemisloo kahtluse alla. Leidude valguses tuleks tema sõnul kaaluda, kas tervisemure lätted peaks ümber hindama.

Lapsed ja nekrutid

Enamik epidemiolooge on ühel meelel, et rasvumise esinemuse kiiret tõusu märkasid arstid esimest korda 1970. aastate alguses. Rasvunuks loetakse inimest, kelle kehamassiindeks ületab 30 punkti. Mure lai levik pannakse tavaliselt sõja järel üha kättesaadavamaks muutunud odava, tugevalt töödeldud ja kaloririkka toidu süüks. Samuti osutatavad arstid inimese üha istuvamale eluviisile ja suurematele toiduportsjonitele.

Kopenhaageni Ülikooli epidemioloog Thorkild Sorensen kahtles, kas rasvumise kujunemislugu oli ikka päris selline. Ta oletas, et enne rasvumist peab inimeste kehamass ajapikku kasvama. Samuti polnud ta päris veendunud, et rasvumist soodustasid üksnes toidulaud ja elustiil. Ta lootis, et ajaloolised terviseandmed aitavad tema oletusi proovile panna.

Maailmas laiemalt pole kuigi palju kehamassiindeksi arvutamiseks tarvilikke ja esinduslikke andmekogusid, mis koostati enne 1970. aastaid. Sestap on ülekaalulisuse ajaloolist tausta keeruline uurida. Sorensenile ja kolleegidele olid aga teada kaks Taani riiklikku andmestikku, millest võiks siiski midagi olulist järeldada.

Esimene andmestik koosnes pea kõigi aastatel 1930–1980 põhikoolis käinud Kopenhaageni laste piinliku täpsusega kirja pandud pikkuse- ja kaaluandmetest. Teine andmestik kätkes samasuguseid andmeid aastatel 1957–1984 sõjaväkke astunud Taani 18–26-aastaste meeste kohta.

Andmestikud olid küll rikkalikud, kuid paberkandjal. See tähendas Sorenseni sõnul, et teha ei saanud süsteemseid mustripäringuid. Mitu uuringu valmimiseks kulunud aastat võttiski kõigi 526 115 inimese enam kui kahe miljoni andmepunkti  digiteerimine.

Ajas kasvav mure

Digiteeritud andmete esmane analüüs näitas, et hiljem sündinud noorte taanlaste seas kippus ülekaalulisust esinema veidi enam kui varem sündinute seas. Näiteks loeti 1930. aastal sündinud poistest kümne-aastaselt ülekaaluliseks 0,18 protsenti, ent 1970. aastal sündinud poistest samas vanuses juba 1,13 protsenti.

Töörühma huvitas, kas suundumuse taga oli terve ühiskonna kerkiv kehamassiindeks või lihtsalt üksikjuhtumid. Selleks vaatasid nad kehamassiindeksite punktijaotusi sünniaastate kaupa.

Ülekaalulisuse mustrite hindamiseks jagasid nad uuritavad kehamassiindeksi alusel nelja võrdsesse rühma. Tuli välja, et kolme väiksema kehamassiindeksiga rühmas jäi keskmine kehamassiindeks ajas peaaegu samaks. Piltlikult oli 20-punktise kehamassiindeksiga nekruteid nii 1939. kui ka 1959. aastal sama palju. Veel väiksema kehamassiindeksiga inimesed moodustasid uuritavatest neljandiku ja suurema kehamassiindeksiga inimesed 75 protsenti.

Suurimad kehamassiindeksid kasvasid aga aasta-aastalt. Seejuures, mida suurem oli kehamassiindeks, seda kiiremini nende osakaal kasvas. Näiteks 1940. aastal sündinud nekrutitest oli iga sajanda kehamassiindeks enam kui 28 punkti. Kümme aastat hiljem sündinute seas oli iga sajanda nekruti kehamassiindeks juba üle 30 punkti.

Töörühma sõnul tuli täheldatud muutuste tõttu rasvumist aegamisi üha sagedamini ette juba 20. sajandi algupoolest keskpaigani. Muutust ei vääranud seegi, et väiksema kehamassiindeksiga inimeste osakaal uuritavatest jäi inimeste kehamassiindeks võrdlemisi samasuguseks.

Kui ülekaaluepideemia sai alguse arvatust varem, õõnestavad leiud Thorkild Sorenseni sõnul ka peamisi ülekaaluliste inimeste osakaalu kasvu selgitusi: töödeldud toidu ja vähese aktiivsuse mõju. Need tegurid ei muutunud oluliseks enne 20. sajandi teist poolt.

Millistel muudel põhjustel võis rasvunute osakaal alates 1930. aastatest kasvada, pole veel selge. Lindsey Haynes-Maslow oletab, et asi võis olla geneetilistes tegurites või lihtsamalt  kättesaadavates süsivesikutes. Samuti võisid anda muutustesse oma panuse teise maailmasõja ajal muutunud hoiakud toidu suhtes. Sorensen loodab, et koostöö ajaloolastega võib aidata võimalike põhjuste ringi koomale tõmmata.

Kõik teadlased aga töö järelduste paikapidavuses veendunud pole. Näiteks Imperial College Londoni biostatistik Majid Ezzati sõnul ei tähenda kehamassiindeksi aeglane kasv tingimata epideemia varasemat algust. Pigem võib see tema sõnul kõneleda rahvastiku kaalutõusust, kuid määral, et seda epideemiaks lugeda ei saa. Uuringu puudus on seegi, et see ei kätke keskealiste inimeste andmeid, kelle seas kasvab ülekaaluliste osakaal eriti kiiresti. 

Teadustöö ilmus ajakirjas Science Advances.