Tartu Ülikooli teadlased uurisid oma hiljutises töös, kui kiiresti eri vanuses inimesed räägivad ja millest sõltub nende kõnetempo. Muu hulgas leidsid uurijad, et eesti noorukid räägivad ülikiiresti ja loomupärane kõnetempo langeb vanemaks saades meestel, kuid mitte naistel. Lisaks kipuvad täiskasvanud rääkima sama kiiresti kui nende vestluskaaslane, eriti kui tegu on vastassugupoolega, kirjutab Sofia Lutter ERR-i teadusportaalis Nauka.

Teadlasrühma juht kaasprofessor Pärtel Lippus meenutas, et märkas erisusi kõnetempos juba 2017. aastal, kui uuris koos oma doktorandi Kätlin Aarega nn käriseva hääle kasutamist. "Vaatasime selles uuringus sedagi, kui palju inimesed räägivad sõltuvalt olukorrast ning vestluspartneri soost ja vanusest. Märkasime huvitavat seaduspära: mehed räägivad naistega vesteldes rohkem, kuid vanemate meestega vähem. Lisaks vaatasime artikulatsioonitempot (pausideta häälduskiirust, toim) ja kõnetempot. Selgus, et artikulatsioonitempo sõltub kõneleja vanusest," märkis Lippus.

Varem teistes keeltes tehtud uuringutes on teised teadlased leidnud, et kõnetempo on seotud sotsiaaldemograafiliste näitajatega nagu vanus ja sugu. Näiteks räägivad naised keskmiselt aeglasemalt, selgemalt ja kujundlikumalt kui mehed ning kõnetempo langeb vanuse kasvades.

Varasemalt 9–18-aastaste laste kõnet uurinud Eesti teadlased Einar ja Lya Meister jõudsid aga järeldusele, et kõnetempo kasvab märkimisväärselt 10.–14. eluaasta vahel. Veidi vanemad, 14–18-aastased lapsed toovad sekundis kuuldavale keskmiselt 5,1 silpi. Samas leidsid nad oma teises töös, et pärast 60. eluaastat hakkavad inimesed aeglasemalt rääkima.

"Teismelisi ja eakaid on uuritud, kuid ülejäänud vanusrühmi mitte. Tahtsime näha, kuidas kõnetempo muutub täiskasvanueas – kas on mõni stabiilne periood või toimub langus järk-järgult. Pigem on tegemist teise variandiga – näeme kõnetempo ja vanuse vahel võrdelist seost," ütleb Lippus.

Teadlased otsustasid oma oletust kontrollida eri materjalide põhjal. Esiteks kasutasid nad teismeliste spontaanse kõne korpust TeKE, mis koosneb 10–18-aastaste laste omavahelistest diktofoniga salvestatud vestlustest. Uuringusse kaasasid uurijad need salvestused, kus vestles kaks inimest. Kokku haaras see valim 85 noorukit – 62 tüdrukut ja 23 poissi.

Teiseks analüüsis Lippus kolleegidega stuudios salvestatud dialooge eesti keele spontaanse kõne foneetilisest korpusest (EKSKFK). Valitud vestlustes osales 139 inimest – neist 67 olid mehed ja 72 naised, vanuses 20 –69 aastat. Kolmandaks kasutasid nad korpust, mis koosneb stuudios salvestatud 147 inimese kõnest. Korpuse koostamiseks paluti osalistel sisse lugeda eestikeelne tõlge Aisopose valmist "Põhjatuul ja päike". Kokku annetas selle jaoks kõnet 64 meest ja 83 naist vanuses 20–81 aastat.

Eesti teismelised räägivad väga kiiresti

Kui vanematel on raske aru saada, millest Eesti teismelised räägivad, ei pruugi olla see seotud mitte ainult kirjakeelest oluliselt lahkneva keelekasutuse, vaid ka nende kõne kiirusega. Tulemuste põhjal räägivad nii poisid kui ka tüdrukud vanemaks saades enamasti kiiremini, kusjuures kõige ulatuslikumad muutused leiavad aset 12–14-aastaselt.

"See langeb kokku Lya ja Einar Meistri tulemustega, kes nägid samuti 10–14-aastaste seas märkimisväärset tempo kasvu," ütleb Lippus: "Kuid üldiselt oli teismeliste kõnetempo meie uuringus kiirem: keskmiselt 5,3 silpi sekundis, (sõltuvalt noorukist jäi see 3–7 silbi vahele). See oli veidi üllatav, kuid samas üsna loogiline, arvestades materjali erinevust. Lya ja Einar Meister salvestasid lastekõnet koolides, materjalina paluti lugeda ette sõnu ja lauseid, mis on tähtsad foneetiliste uuringute ja kõnetuvastuse puhul. Spontaanseid monolooge kogusid nad ka, kuid vähem. Võrdlusena salvestasid TeKE korpuse materjali teismelised kodus diktofoniga."

Lippuse sõnul rääkisid teismelised kiiremini, kui spontaanse kõne korpusesse oma kõnet annetanud täiskasvanud, kuid see võis tuleneda ka konkreetsest situatsioonist. "Noored inimesed räägivad sundimatus õhkkonnas palju kiiremini," selgitab kaasprofessor. "Täiskasvanud pidasid meie uuringus samuti spontaanseid dialooge, kuid olukord – nad tulid ülikooli, neile pandi mikrofon külge – oli veidi steriilsem."

Teiste inimestega suheldes rääkisid mehed keskmiselt aeglasemalt kui naised. Leid on vastuolus varasemate rahvusvaheliste uuringute tulemustega, mille kohaselt on meeste kõnetempo tavaliselt kiirem. Naiste kõnekiirus ei paistnud seevastu täiskasvanueas vähenevat – nende näitaja jäi samasuguseks. Pärtel Lippuse hinnangul võis tuleneda see väikesest valimist.

"Tahaksin näha rohkem andmeid, enne kui hakkan tegema põhjapanevamaid järeldusi," sõnas Lippus: "Ühe asjana jäi mulle meie uuringus silma, et Eesti teismeliste kõnetempo oli üldiselt kiirem kui rahvusvahelistes uuringutes. Kui võrdleme neid meie analüüsitud spontaanse kõne korpusest pärit andmetega, on Eesti teismelised ülikiired. Ilmselgelt sõltub palju kõnesituatsioonist. Meil on vaja seega lihtsalt rohkem erinevaid andmeid, et järelduste paikapidavust kontrollida."

Täiskasvanute kõnetempo oli lugedes veidi aeglasem, kui vesteldes teise inimesega (4,4 vs 4,7 silpi sekundis). Seejuures aeglustus see vanuse kasvades nii meestel kui ka naistel.

Partner loeb

Uuringu põhjal hakkavad nii teismelised kui ka täiskasvanud rääkima kiiremini või aeglasemalt vastavalt oma vestluspartneri kõnetempole. Huvitavana oli seos tugevam täiskasvanute puhul, kes suhtlesid teisest soost partneriga.

"Praegu põhinevad meie järeldused ainult andmete visualiseerimisel. Me pole neid statistiliste testidega veel kontrollinud," nentis Lippus: "Ma ei saa seega veel suhtluspartneri soo mõju kommenteerida. See vajab põhjalikumat uurimist, kuid kõnetempo sõltuvus partnerist oli suuresti ootuspärane. Kohandame oma kõnet inimesele, kellega me räägime, väga sageli. See avaldub mitte ainult tempos, vaid ka hääle kõrguses ja kõne muudes tunnustes."

Lisaks tempole uurisid teadlased ka kõne ladusust – selleks loeti kokku pooleli jäänud sõnad, venitused ja sõnakordused ning muud mõistmist segavad elemendid.

"Varasemates sotsiofoneetilistes uuringutes selgitati meeste kiiremat kõnetempot n-ö vähesema empaatiaga. Naiste kõne on aeglasem, selgem ja soravam, sest nad hoolivad rohkem sellest, et teine inimene neid mõistab. Meie uuringus me aga ei näe, et meeste kõnetempo oleks kiirem, pigem vastupidi, kuid võrreldes naistega takerdub nende kõne rohkem," viitas Lippus.

Tüdrukutest sagedamini komistasid ka poisid, kuid vananedes need erinevused vähenesid. Täiskasvanute puhul teadlased vanusest sõltuvaid erisusi ei täheldanud.

Juhus või seaduspärasus?

"Korpustes, mida me kasutame, on erinevad inimesed. Me eeldame, et nad käituvad vastavalt oma vanusele. On teatud võimalus, et leitud seoste näol on tegu juhuslike kokkulangevustega," märkis Pärtel Lippus. Inimeste kõne ja vanuse seoste kohta millegi kindlama ütlemiseks tuleks tema sõnul teha longituuduuringuid. Uurida tuleks sama hääle mitmekümne aasta jooksul tehtud salvestusi.

Selleks võib anda võimaluse projekti "Suuline eesti keel arvudes" raames ERR-i raadioarhiivil põhinev korpus, mis sisaldab umbes 53 000 saadet. Valminud korpuse andmeid on kasutatud juba suulise eesti keele sagedussõnastiku loomiseks. Varem said uurijad tugineda vaid kirjanduslikele ja teaduslikele tekstile, mis erinevad mõlemad suulisest kõnest märkimisväärselt.

Sama alusmaterjali põhjal saaksid ka teadlased jälgida, kuidas Eesti elanike kõne aja jooksul muutub. "Arhiivis on inimesi, kelle hääl on kõlanud raadios aastakümneid," selgitas Lippus: "See on väga ulatuslik ja mitmekesine materjal. Transkribeerisime selle automaatselt, kuid edasine töö nõuab palju käsitööd."

Õppejõu sõnul on projekt "Suuline eesti keel arvudes" katseprojekt, mille raames tegid teadlased algust paljude teemade uurimisega, millele saab edaspidi täpsemalt pühenduda. Teadlasrühma kuuluvad Pärtel Lippus, Maarja-Liisa Pilvik, Kaidi Lõo, Anton Malmi ja Liina Lindström Tartu Ülikooli eesti ja üldkeele instituudist.