See teadmine põhineb uusimatele seireandmetele, mida zooloogid aastate jooksul kogunud on. Selleks paigaldati kõigile ökoduktidele rajakaamerad. "Osoon" külastas näiteks koos zooloog Ragne Erimäega Harjumaal Rõõsal asuvat ökodukti, kus jälgib loomade liikumist koguni kolm salasilma. Tuli välja, et öö jooksul oli loomasilda ületanud suur hulk kitsi ja isegi ilves.

See on hea märk, mis kõneleb sellest, et loomad on ökoduktid tänaseks tõepoolest omaks võtnud.

"Üks asi on muidugi see, et kas loom sinna peale läheb. Teine asi on aga see, et kui tihti ta sinna läheb ja mida ta seal teeb. Need ökoduktid siin toimivad suurepäraselt. Võib öelda, et metskitsed praktiliselt elavad siin peal – söövad ja magavad isegi," tõdes ka Erimäe.

Samamoodi on ökoduktidel nähtud ka hunte, karusid ja loomulikult põtru ja isegi punahirvi.

Tõsi, ökoduktide rajamine ei ole kulgenud omade tagasilöökideta. Näiteks Eesti ehitati Eesti esimene, Tallinn-Tartu maantee 34. kilomeetri asuv Kolu ökodukt, tänaste teadmiste kohta liiga kitsas – kui praegu peetakse ökodukti miinimumlaiuseks keskkohast viiskümmend meetrit, siis Kolu ökodukti puhul on see vaid kakskümmend viis meetrit.

Sellest hoolimata on ka see loomasild tänaseks vastu võetud.

"Näeme, et tänaseks on siia ilusasti taimestik kasvanud, puud-põõsad on kõrgemaks kasvanud ja ka müraseinad ei ole enam nii silmatorkavalt heledad ja kollased. Tegelikult on siin praeguseks juba päris mõnus ja loomad on selle kenasti kasutusse võtnud," rõõmustas teedeökoloog Maris Kruuse.

Siiski läks loomadel harjumiseks aega. Esimesed julgemad liigid nagu rebased ilmusid siin rajakaamera piltidele juba esimesel, paar aastat pärast ökodukti valmimist läbi viidud seirel. Teiste seas olid ökodukti siis aga kasutanud ka kodukassid, liikus ka koeri ja inimesi. Kruuse sõnul võiski sellest uuringust hakata levima arusaam, nagu poleks ökoduktidest kasu.

Samas juba sama ökodukti seire järgmistes etappides hakkas kaamerapilti jääma ka suurulukeid.

Maris Kruuse sõnul võis suurulukitele, konkreetsemalt just põtradele mõjuda ökodukti puhul eemaletõukavana nii selle lähedus majapidamistele, tee-ehitusega kaasnev laialdasem maastikumuutus.

Ökoduktide asukoha valikus tuginetakse ulatuslikele teadusuuringutele. Nagu seletas Ragne Erimäe, on kõige esimene tingimus, et igal juhul tuleb ökodukt rajada kohta, kus loomad reaalselt käivad.

"Sellepärast, et loomade käigurajad on ajalooliselt väga-väga püsivad. Isegi kui mingil ajal neil tekkis takistus, siis niipea kui see takistus ära kaob, lähevad nad jälle vana raja peale tagasi. Seega ei ole mõtet teha ülekäigurada sinna, kus loomad ei käi," seletas Erimäe.

Teine asi on loodusliku maastiku säilimine – ökodukti mõlemad otsad peavad suubuma häirimata loodusmaastikku. Lisaks peab ökodukt ise olema ehitatud sellise kallakuga, et loomal oleks võimalik enne selle ületamist veenduda, et elupaik, kust loom tuleb, jätkub ka teiselpool ökodukti "küüru". Paremates paikades on isegi raske eristada, et kust sild lõpeb ja mets algab.

Ilmselgelt on segavaks asjaoluks lageraie ökodukti vahetus läheduses. Nii juhtus näiteks Tallinn-Pärnu maanteel asuva Kohatu ökoduktiga. Ragne Erimäe sõnul mõjutas see ökodukti omaksvõtmist loomade poolt väga kõvasti. Näiteks tolle ökodukti esimese seireaasta jooksul ei olnud seirajatel seetõttu ka erilist lootust seal põtru näha, kuna põder on üks ettevaatlikumatest ökoduktile liikujatest.

"Aga siiski – eks mets ka kasvab ja selleks ajaks, kui seire hakkas lõpule jõudma, toimus siin ühel kevadel hästi kiiresti metsa kasv ja siis jõudsid ka põdrad kohe ökoduktile. Varem olid nad siit eest läbi jalutanud, aga mitte peale tulnud," ütles Erimäe.

Ökoduktide läheduses peavad maanteed olema igal juhul ümbritsetud korralike taradega, mis ei laseks loomi teele, küll aga suunaks neid ökodukti suunas. Päris ökodukti enda vahetus läheduses läheb tara üle plankaiaks, mis varjab teed ületavaid loomi müra eest. Lisaks kuhjatakse tänapäeva ökoduktide keskossa metsarisu, et pakkuda väiksematele loomadele varjumise võimalust.

Selleks, et loomi mitte tarbetult häirida, on ekspertide üldine soovitus inimestele ökoduktidele mitte minna. Samas tunnistas Maris Kruuse, et teatud juhtudel on kohalikele siiski öeldud, et kui on väga vaja teed ületada, siis jala ökodukti ületada siiski võib. Küll aga tuleb nende kasutamist siiski üldiselt vältida ja igal juhul ei ole hea mõte nende peal näiteks koeri jalutamas käia, seda nii koera enda kui ka metsloomade turvalisuse huvides.

Üks erand on selle reegli juures Kohatu ökodukt Tallinn-Pärnu maanteel, kuhu on rajatud nii inimeste kui autode liikumiseks spetsiaalne kruusatee. See on esimene kord, kui Eestis sellist lahendust on kasutatud, kuid mujalt maailmast on teisi selliseid teada.

"See ongi mõeldud kohalikele liikumiseks, kuna pärast esimese ökodukti valmimist oli kohe kõva kisa, et loomadele tehakse mitme miljoni euroga sild, aga mida siis inimene tegema peab," selgitas Erimäe autotee rajamise tagamaid. "Ei saa öelda, et see loomi üldse ei häiriks. Häirib küll. Samas tuleb välja, et suurkiskjad käivad näiteks hea meelega mööda seda sama teed. Siit on isegi karu üle läinud, kes on samas väga tundlik liik, keda me ei lootnud siin näha."

Seega võib öelda, et teatud mööndustega on metsloomad Eesti maanteedele rajatud ökoduktid omaks võtnud. Samas pole ökoduktid kaugeltki ainsad maanteede ja metsloomade elutegevuse ühildamise lahendused. Nii on näiteks Tallinn-Tartu maanteele rajatud samatasandiliseid metsloomade teeületuskohti. Kui hästi need aga töötavad?

"Need võiksid toimida paremini, aga probleem mitte loomades. Inimesed lihtsalt ei võta kiirust maha ja loomad ei pääse üle tee. Sageli nad jäävad sinna tarade vahele lõksu, liiguvad piki maanteed edasi ja mingil hetkel siis on ka jäänud auto alla," ütles Erimäe.