Möödunud aasta sügisel loendati Eestis 33 kutsikatega hundikarja ehk nende koguarv jäi üle 300. Sügistalvise küttimise, liiklusõnnetuste ja looduslike põhjuste tõttu langes nende arv kevadeks 150–170-ni. "Praegu on levinud hunt ühtlaselt üle Eesti ja tema arvukus on kõrge igal pool. Suuremate kaitsealade ümbruses ja teistes sellistes kohtades pole populatsioon enam võimeline rohkem sissepoole kasvama. Ainukesena saab muutuda reviiride suurus," sõnas keskkonnaagentuuri ulukiseire töörühma peaspetsialist Marko Kübarsepp. Teisisõnu peab hundikarjade arvu kasvades leppima neist igaüks üha väiksema maalapiga.

Aastate lõikes võib pesakondade arv märgatavalt kõikuda. Laiema suundumusena kinnitas Kübarsepp, et neid on võrreldes 20 aasta taguse ajaga siiski selgelt rohkem. Madalseisus, 2003. aastal võis olla kutsikatega karju Eestis järel vaid viie kanti. Sellele eelnenud aja kohta on aga raske öelda midagi konkreetset. Erinevalt praegusest lähtuti toona arvukuse hindamisel peaasjalikult lastud isendite arvust ehk mõneti lõppeks see õunte apelsinidega võrdlemisega.

Küll elas Eestis hunte 1990. aastate keskpaigas palju rohkem. Vähem võrgustunud ühiskonna tõttu ei leidnud see Kübarsepa hinnangul ilmselt sedavõrd palju kõneainet kui praegu. "Me ei tea, milline võis olla toona siseränne. Ainuüksi ühe talve jooksul kütiti sel ajal aga 308 looma ja kolme aasta jooksul üle 800 isendi," meenutas peaspetsialist. Kuna kütitud huntide arv püsis suurena mitu aastat, võib tema sõnul oletada, et ka hundipopulatsioon oli praegusest palju suurem.

Suurkiskjate ohjeldamiskavas soovitatakse hoida hundipesakondade arv Mandri-Eestis 20–30 vahel. "Me pole seda ise välja mõelnud, vaid see soovitus sündis eri huvirühmade koostöös. Näeme üldjuhul, et kui arvukus tõuseb liiga kõrgeks, muutub huntidele kõige suuremaks ohuks ühiskondlik negatiivne varjund," nentis Kübarsepp.

Olemuslikuma piiri huntide arvukusele seab nende territoriaalsus. Mandri-Eestis on selle piirini veel pikk tee minna. "Hunt võtab võimalusel endale palju suurema territooriumi, kui tal reaalselt vaja oleks," sõnas hundiuurija. Kui Eestis elas veel 20 hundipesakonda, võis iga kari hõlvata 900–1200 ruutkilomeetri suuruse ala. Praeguseks on kahanenud see 500–700 ruutkilomeetrini ehk võrreldav kolme-nelja Tallinna pindalaga.

Teatud piirini on juhtemased valmis suuremate ambitsioonidega liigikaaslasi taluma. "Kui näiteks üks nende vanematest tütardest kolib talle sinnasamasse külje alla, jaotatakse reviirid heas mõttes kaheks, nagu meil vanasti taludega," sõnas Kübarsepp. Teatud piirist alates jääb aga toidubaas mitme karja alal hoidmiseks liiga väikeseks, isegi kui hundid täiendavad aeg-ajalt oma toidulauda näiteks inimeste kasvatatud lammastega.

Eelkõige iseloomustab see väikesaari ja teisi isoleeritud asurkondi. "Kui saarelisest populatsioonist pole võimalik ka väljaränne, näeb seal surmani lõppevaid taplusi," nentis hundiuurija. Puhtalt arvudele otsa vaadates jääb seeläbi Vormsi oma 90-ruutkilomeetrise pindalaga tema hinnangul suuremale hundikarjale kitsaks. Eriti juhul kui piisavalt paksu jääkattega aastaid jääb praeguste suundumuste jätkudes üha vähemaks.

Mainekujunduslik probleem

Huntide omavahelisest võitlusest olulisemaks pidas Marko Kübarsepp aga võimalikku mainekahju. Mida rohkem hunte piiratud maa-alal inimestega koos elab, seda suurem on ka võimalus murtud kariloomade ja koerte nägemiseks. "Hiiumaa-Saaremaa näitel pole vaja inimestes seda trotsi ja viha kasvatada. Ka huntidel pole seda kisa vaja. Inimene peab aru saama, et igal liigil peab olema piisavalt ruumi. Kui meil on võimalus hoolitseda enda hundi käekäigu eest sobivamates elupaikades, siis kas peame hakkama ühiskondlikku arvamust taas negatiivse poole kallutama," arutles peaspetsialist.

Talunikele ja loomapidajatele tekitavad eeskätt meelehärmi alles täiskasvanuikka jõudvad hundid. Umbes aasta vanused loomad on juba liiga suured, et saaksid loota oma vanematele. Samas on nad ise veel liiga noored kogenematud, et küttida suuremaid saakloomi, näiteks põtru. Siinkohal pakuvadki suurepärast toiduallikat kariloomad. Huntide suurema arvukuse korral on rohkem ka taolisi noorloomi, misläbi poleks imekspandav, kui selle aasta lõpuks murtakse üle tuhande karilooma. Kahjustuste arv jääks sellisel juhul samasse suurusjärku 2017. ja 2020. aasta rekorditega.

"Probleem tekib juhul, kui nad kasvavadki selle lambaliha peal üles. Kui nad omakorda kunagi sigima hakkavad, annavad nad suure tõenäosusega ka ise selle käitumismalli oma kutsikatele edasi," sõnas Kübarsepp. Kuigi huntide arvukuse kontrollimiseks vaid taolistele karjast kaugemal uitavatele noorisenditele keskendumine ja juhtemaste laskmise vältimine võiks aidata teoorias kahjustuste arvu vähendada, nentis peaspetsialist, et praktikas on seda raske saavutada. Ilmselt jääks huvirühmade seatavad küttimislimiidid sellisel juhul püüdmatuks.

Koertest ja lammastest

Kariloomade murdmisest veelgi rohkem võib tekitada inimestele tuska koerte murdmine. Näiteks eelmisel aastal leidis huntide käpa läbi lõpu vähemalt 16 koera. Marko Kübarsepa sõnul saab kirjutada taolised juhtumid enamasti stressi arvele. "Kui jahimehed satuvad oma koeraga mõne hundikarja puhkekoha lähedale, võibki lõppeda see looma murdmisega. Koerlased on väga territoriaalsed, sama võiks juhtuda ka rebase või kährikuga," sõnas hundiuurija.

Samas sõltub paljugi jahikoerast endast. "Inimene ju tegelikult tervet suhtlust ei näe, ainult seda, kui koer surma või viga saab," lisas Kübarsepp. Osaliselt määrab kohtumise lõpptulemuse seegi, kui suurt konkurentsi hundid koeras endale näevad. Näiteks näeb Soomes märksa sagedamini murdmisjuhtumeid, mida saab seostada reviiride väiksuse ja napi toidubaasiga.

Koeramaitse suhu saanud ja neid sihilikult ründavaid hunte on Eestis nähtud veelgi harvem. "Võin terve oma karjääri jooksul neid juhtumeid üles lugeda kahe käe sõrmedel. Kui süstemaatilist koerte murdmist kusagil märgatakse, pannakse sellele reeglina väga kiiresti piir," meenutas Kübarsepp. Viimaks võib aeg-ajalt juhtuda, et piirkonda seab end sisse uus hundipaar, kes murravad endast n-ö märgi maha jätmiseks mõned metsatalude koerad. Reeglina hundid neid seejuures ei söö.

Hundiuurija nentis, et täielikult pole võimalik lammaste ja teiste kariloomade murdmist vältida. Statistikat vaadates saavad lambakasvatajad siiski riskide maandamiseks mõndagi ära teha. "Loomakasvatajad räägivad ikka ja jälle, kuidas hundi vastu ei aita isegi betoonaed. Päris tõele see ei vasta. Enamikus kohtades, kus on murdmised toimunud, on selgelt selle osas puudused. Aedu pole tehtud või on jäetud need sinnapaika. Kohati uitavad lambad nii vabalt, et neid saab pidada ulukifauna osaks ehk sellisel juhul on huntidele raske midagi heita," sõnas Kübarsepp.

Samas nentis ta, et talunikel napib korralike aedade ehitamiseks tihti raha. Viimane rõhub vajadusele pakkuda suunatumaid toetusmeetmeid. Küll võiksid loomapidajad mõelda, kas kulude optimeerimiseks tapajäätmete oma või naabri maale matmine on kõige parem mõte. "Huntide jaoks kujutab see pool kilomeetrit mõneminutilist jalutuskäiku. Kui nad maitse suhu saavad, siis kaua nad ikka külma võileiba söövad, kui soe praad sealsamas jalutab," märkis Kübarsepp.

Möödunud hooajal kütiti kokku 116 hunti ja lõplikust küttimiskvoodist 124 jäi kaheksa luba realiseerimata. Kui huntide arvukus kasvab keskmises tempos, võib pesakondade arv jõuda 36-ni. Samas on eelnevatel suurema arvukusega aastatel olnud huntide loomulik suremus suurem ja juurdekasv selle võrra tagasihoidlikum.