Suurkiskjad otsivad uut territooriumi

Timm tõi välja, et viimastel aastatel on sagenenud Tallinnas kohtumised karude ja ilvestega "Suurkiskjatel on hästi läinud, nende arvukus tõuseb ja kohtamisi on seetõttu ka enam," ütles Timm ERR-ile. "Suured kiskjad on valdavalt territoriaalsed loomad ja nende arvukuse tõus sunnib sageli just noori isaseid minema endale vaba ala otsima. Nii sattuvad nad tiheasustuse ja uusarenduste alale."

Küll aga ei tule loomad ainult inimeste juurde, vaid inimasustus, eriti uuselamupiirkondade arendused laienevad Timmi sõnul ka loomade elupaikadesse. "Inimene on läinud nende elupaika. Loomade teed on aastasadade jooksul välja kujunenud. Sama asi on inimeste rajatud teedega. Me kõik tahame energiat säästa ja kui loomad näevad rada, kus on lihtsam kõndida, siis nad kasutavad seda," märkis teadlane.

Niisiis hakkavad inimeste ja metsloomade elupaigad ning rajad Eestis aina enam kattuma. "Kui Ilves avastab ühel päeval, et tema liikumisteele või elupaika on ilmunud majad ja autod, siis ta ei saa aru, miks tema territooriumile sellised veidrad kastid on tekkinud. Nii polegi väga üllatav, kui mõni uusarenduskorteri või maja omanik avastab, et ilves puhkab hommikul tema auto katusel," lausus Timm.

Jänesed on ennast pealinnas sisse seadnud

Omaette nähtuseks on Timmi sõnul Tallinnas kujunenud halljänesed, keda veel paarkümmend aastat tagasi kohtas Tallinnas harva. "Neid võis näha vahel linna ääres, metsapiiril ja põldudel, kuid nüüd on nad juba järjest enam ennast linna rohealadel ja aedlinnades sisse seadnud," täheldas zooloog. Jänesed võivad tema sõnul mõnedel juhtudel tekitada aga probleeme aednikele.

Mis täpselt on just viimase paarikümne aastaga halljänesed linna toonud, ei oska Timm öelda. "Ajendit ei oska täpselt öelda, aga tundub, et neile sobib siin," märkis teadlane: "Ehk on siin ka looduslikke vaenlasi vähem. Või on rebastel, keda samuti linna rohealadel sageli kohtab, linna tingimustes lihtsamaid toiduallikaid leida, kui jänestega võidu joosta."

Sarnase, kuid märkimisväärselt laiaulatuslikuma probleemiga on juba aastaid silmitsi seisnud Helsingi linn. Soome rahvusringhääling Yle kirjutas näiteks 2020. aastal, et linnas elab hinnanguliselt tuhandeid küülikuid, kuigi keegi ei suuda neid enam kokku lugeda. Võimud on proovinud küülikute arvu piirata, kuid erinevate meetmete mõju on piiratuks jäänud. Küll aga laastavad populatsiooni aeg-ajalt viirusliku hepatiidi puhangud.

Soome teadlaste sõnul sobib küülikutele eriti hästi Helsingi sagedasti vähese lumega pehme talv, toidu hõlbus kättesaadavus ja kiskjate vähesus.

Rannikuäärsed külalised

Tallinnas märgatakse Timmi sõnul üha sagedamini veel šaakaleid. "Nende leviala ei laiene mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis, aga peamiselt rannikupiirkonnas. Tallinnasse tulevad nad samuti mööda rannikut ja seepärast on neid nähtud näiteks Rocca Al Mares. Šaakali jälgi leidsime tänavu ka Paljassaarel," ütles Timm.

Viimsi põdramagnet

Huvitaval kombel on asustuse laienemine viinud Viimsis põtrade arvukuse kasvuni. "Viimsis on põdrad lõksu jäänud, sest mitmed varasemad rohekoridorid on täis ehitatud. Aeg-ajalt jõuab Viimsisse mõni põder ka meritsi. Kohapeal leidub veel sobivaid elupaiku ja nii on suurenenud sealne põtrade arvukus. Jahti pidada neile seal asustuse tõttu ka ei saa, sest rohealadel liiguvad inimesed, kes võivad ohtu sattuda" lausus Timm.

Samuti puuduvad zooloogi sõnul sõnul Viimsis põdra peamised looduslikud arvukuse reguleerijad, kelleks on suurkiskjad hunt ja karu. Niisiis tekitavad põdrad Viimsis liiklusohtlikke olukordi ja põhjustavad aedades pahandust. "Ega madalad aiad neid ei peata ka, põder hüppab neist lihtsalt üle ja talvel maitsevad õunapuu oksad neile väga," tõi Timm välja.

Toidulaud on lahtises prügikastis kaetud

Tartu Ülikooli terioloogiaprofessori Urmas Saarma sõnul sattub osa metsloomadest linnadesse lühiajaliselt, eksikombel, aga osad võivad linna elama jäädagi. "Esimese juhu näiteks on noored põdrad, kelle ema on enda juurest minema ajanud ja kes on seetõttu segaduses," ütles Saarma.

Teise juhu näitena tõi ta välja rebased, kes võivad hakata linnas sagedasti käima ja lõpuks ka linna püsivalt elama jääda. "Niinimetatud linnarebaseid on täheldatud juba pikka aega. See on otseselt seotud metsloomade marutõve vaktsiini külvamisega üle Eesti, millega alustati 2005. aasta sügisel. Eestit on marutõvevabaks peetud alates 2011. aastast," selgitas professor.

"Rebaste arvukus hakkas pärast vaktsineerimiskampaania algust jõudsalt kasvama. Kui marutaud enam oma laastavat tööd looduses edasi teha ei saanud, jäi senisest enam rebaseid ellu ja osa neist hakkas linnadesse tungima," märkis Saarma: "Sagedaseks muutus rebaste nägemine Eesti linnades alates 2008. aastast."

"Eriti 2009.- ja 2010. aasta külmadel ja lumerohketel talvedel kolisid rebased enam linnadesse, kus toidulaud oli kaetud: toidujäätmed lahtistes prügikastides, koerte toit ja muu. Arvatakse, et toit ongi peamine põhjus, miks rebased linna tulevad. Kui nad harjuvad linnast lihtsalt toitu hankima, siis kasutavad nad seda võimalust ka edaspidi," võttis Saarma kokku.