Zooloogide hinnangul on hundi looduslik toidubaas mitmel pool juba ammendunud ja elupaikade kvaliteet oluliselt halvenenud. Suurkiskjate ohjamiskavas pole aga hundi elupaikade seisundit teaduslikult hinnatud.

Bioloog Jaanus Remm kinnitas, et Eesti peamiste ulukite arvukus viimastel aastatel vähenenud. See mõjutab ka kiskjate käitumist ja toitumisharjumusi. "Põdra ja metskitse arvukused on viimastel aastatel langenud, eriti metskitse arvukus. See puudutab kõige rohkem ilvest, hunti võib-olla vähem," sõnas terioloog saates "Vikerhommik". Loomakasvatuse seisukohalt tähendab see siiski täiendavaid konflikte.

Remm rõhutas, et hundist täielikult loobuda pole võimalik ega mõistlik. "Meil on hunti looduses vaja ja ta on osa meie Eesti loodusest. [...] Kuidas hundid ja lambad kõik kokku siia Eestimaal ära mahutada, see on keerulisem teema," nentis terioloog. Remm selgitas, et hundikarjadel suur ruumivajadus. Loomakasvatajad võiksid seetõttu endale tunnistada, et mõnedes piirkondades ongi huntidele ruumi jättes lambaid ja teisi kariloomi raskem pidada.

Seda siiski proovides peab Remmi sõnul pöörama rohkem tähelepanu ennetusmeetmetele, sh tugevatele kaeraaedikutele ja valvekoertele. Kuigi need võivad olla keerukad ja kulukad, on need kiskjakahjude vähendamiseks paratamatud.

Keskkonnaameti väljastatud eriloa mõju sõltub terioloogi hinnangul eelkõige sellest, kas tabatakse õiged loomad – need, kes on õppinud kariloomi ründama. Vastasel juhul jääb probleem lahendamata. "Reaalsus on see, et suurkiskjad – hundid, aga ka karud – muutuvad vahel nuhtlusisenditeks, kes hakkavad käima karja murdmas ja õpivad ära, et karjast saab siis lihtsa vaevaga oma saagi või toidu kätte," tõdes Remm.

Terioloog lisas, et enamasti peetakse hundijahti talvel, sest lumel on kergem loomade jälgi ajada. Õigete loomade laskmine võiks pakkuda lühiajalist lahendust, kuid mitte süsteemset lahendust. "See ei ole pikaajaline lahendus, aga ilmselt üks paremaid viise," märkis Remm.

Inimesi ründavad suurkiskjad Eestis ja Euroopas laiemalt erakordselt harva. Enamasti on need seotud erandlike asjaoludega, näiteks haige või muul moel häiritud loomaga. "Inimese ründeid ei ole juba väga-väga ammu teada Eestist. Euroopast mõned on, aga need on tõesti väga üksikud ja Euroopa on ikkagi suur ala ka," viitas Remm.