Mitmete suurkiskjate, nagu hallhundi või pruunkaru, asurkondade arvukus on Balti riikides stabiilses seisus või hariliku ilvese näitel kahanev. Samas pööratakse nende liikide majandamises järjest enam ohjamise kõrval tähelepanu nende kaitsele, mis ei suju sugugi tõrgeteta. Kaitsetegevust muudavad keerukamaks nii nende suured kodupiirkonnad kui ka konkurents inimesega mets- ja koduloomade pärast, kirjutavad Tartu Ülikooli terioloogia teadurid Maris Hindrikson ja Egle Tammeleht 

Lisaks taolistele bioloogilistele põhjustele sõltub suurkiskjate kaitsmise edukus ka avalikust arvamusest. Faktidele toetuva avaliku arvamuse kujundamine pole aga lihtne, sest ühiskondlikus arutelus kiputakse keskenduma endiselt emotsionaalsematele teemadele nagu rünnakud kariloomadele või inimese otsene hirm kiskjate ees. Seejuures jäetakse tihti tähelepanuta suurkiskjate olulisus ökosüsteemide terviklikus toimimises.

Ühiskonna taunival suhtumisel suurkiskjatesse võib suureneda võimalus ebaseaduslikuks jahiks ja surve ametlike küttimislimiitide suurendamiseks, kuni selleni välja, et tehakse teaduslikult põhjendamatuid otsuseid. Nende suhtes on eriti tundlikud väikese arvukusega või aeglaselt sigivad liigid, nagu ka meie suurkiskjad.

Viimati tehti ühiskonna suhtumise hindamiseks suuremat sorti võrdlev uuring aastatel 2003–2006. Lisaks Baltimaadele hinnati toona ühtsetel alustel inimeste suhtumist suurkiskjatesse ka Norras ja Poolas.

Baltimaade-üleseid tulemusi tookord ei analüüsitud, aga Eesti ühiskonna suhtumine suurkiskjatesse oli pigem pooldav. Meie maastike tavapärastesse elanikesse – ilvesesse ja karusse – suhtusid eestlased palju tolerantsemalt kui näiteks leedukad, kelle riigis olid need suurkiskjad kas väga haruldased või puudusid sootuks.

Järgnenud 20 aasta jooksul on aga toimunud palju muutusi nii ühiskonnas kui ka metsloomade asurkondades. Baltimaid iseloomustab ulatuslik metsaraie, endisaegne lausaline küttimine on asendumas teaduslikult põhjendatud säästlikuma jahikorraldusega, Eestis on karu leviala laienenud, kuid ilvese arvukus langes aastatel 2011–2013 hüppeliselt langenud.

Suured muutused toovad kaasa ka muutusi inimeste suhtumises ja konfliktegi, mis võivad mõjutada metsloomade asurkondade seisundit. Näiteks pärast 1990. aastate sotsiaalseid arenguid Ida Euroopas toimus mitmete ulukipopulatsioonide, sh suurkiskjate omades laiaulatuslikke kõikumisi, mida põhjustasid salaküttimine ning muutused ulukite ohjamis- ja kaitsmispraktikates kui ka maakasutuses.

Värskema pildi saamiseks on Eesti, Läti ja Leedu terioloogide koostöös taas alanud suur kõiki kolme Baltimaad hõlmav ühisuuring, mille abil soovivad teadlased välja selgitada ühiskonnas hetkel valitsevat suhtumist suurkiskjatesse ning võrrelda käesoleva uuringu tulemusi 2003–2006 aasta uuringu tulemustega.

Kogutud andmete põhjal tehtavad järeldused aitavad kaasa suurkiskjate teaduspõhisele majandamisele ning konfliktide vähendamisele suurkiskjate ja inimese vahel. Need omakorda on aga suurkiskjate kaitse põhialused. Küsitlusele saab vastata veebis.