Põtru ja metskitsi on jäänud Eesti looduses vähemaks
Nii põtrade kui ka metskitsede arvukus on võrreldes eelmise kümnendi algusega tublisti langenud. Kui põtrade arvukust on piiranud eeskätt inimeste teadlik tegevus, siis metskitsede puhul on põhjused mitmekoelisemad.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse juhtivspetsialist Rauno Veeroja rääkis saates "Osoon", et põtrade arvukust vähendati, et säästa metsaomanikke, kelle noorendikele tegid põdrad kahju. Juhtivspetsialist selgitas, et põdra tekitatud metsakahjude vähendamiseks on välja pakutud 10 000–11 000 isendi suurune baasasurkond. Selline arvukustase peaks tagama siinse populatsiooni pikaajalise elujõulisuse.
"2013. aastal jõustunud jahiseadusega said maaomanikud varasemast suuremad õigused ja võimalused rääkida kaasa jahiulukite asurkondade reguleerimisel," sõnas Veeroja. Aastatel 2015–2019 vähendati põdra arvukust ligi kolmandiku võrra ning neid kütiti asurkonna aastasest juurdekasvust rohkem. 2024. aasta jahihooajal kütiti Eestis veidi üle 3500 põdra.

Veeroja sõnul ei saa öelda, et põdral läheks liigina Eestis halvasti. "Isendite seisund on väga hea, viljakusnäitajad ja kasvunäitajad on head. Eelmisel sügisel olid kuuldavasti ka sarved põtradel väga kobedad. See kõik näitab, et isendid on heas seisundis. Jah, neid on vähem kui eelneval kümnendil, aga kui suudame arvukust umbes sellel tasemel hoida, siis asurkonnal mingit suurt probleemi sellest ei ole," arutles ta.
Metsa- ja ulukiekspert Vahur Sepp leidis, et põtrade arvukus võiks olla suurem, umbes 12 000 isendi ringis. "Olen selliseid metsaomanikke näinud küll, kes katsuvad mulle selgeks teha, kuidas põdra koht on Elistvere loomapargis ning ta sööb tema metsa ära. No ei ole see sinu mets – see on elukeskkond," ütles ta.
Sepp kritiseeris sedagi, et jahiseltsidel on kohustus metsaomanikele kinni maksta hirvlaste tekitatud metsakahjud. "Siis võtab jahimeeste hulgas maad suhtumine, et kui kaua me neid põdra söömisi kinni maksame, laseme nad parem maha," ütles ta.
"Jahimees ei peaks põdra sööki kinni maksma, see määrab ära selle, et meil hakkab põtru väheks jääma. Kõigepealt peavad olema söönud suurkiskjad. Kui sealt üle jääb, siis kütivad jahimehed," lisas Sepp.
Hirvlaste järel väheneb ka kiskjate arvukus
"Kui mõelda hirvlaste rollile ökosüsteemis, siis nad on toidupüramiidi vundamendis, nad toituvad taimedest ning nendest toituvad omakorda lihatoidulised loomad. Kui on tugevad hirvlaste populatsioonid, kaasnevad nendega ka kiskjad, kes nendest toituvad. Nad on omavahel tihedalt seotud," sõnas Vahur Sepp.
"Praegu on meil see hetk kätte jõudnud, et hunti, ilvest ja karu on palju. Kui neil nüüd ninaesine ära kaob, siis mõne aasta pärast läheb kindlasti alla ka ilvese arvukus. Hunt hakkab murdma rohkem koduloomi ning hoidma majade lähedusse," ütles Sepp.
Metskitse arvukus on samuti viimase kahe-kolme aasta jooksul võrreldes varasemaga langenud. Põhjusena nähakse selles nii muutlikke keskkonnatingimusi, kiskjate arvukuse kasvu, kui ka vahepeal suureks tõstetud küttimismahtu. "Metskits on oma levila põhjapiiril. Siin ta arvukus niimoodi paraku pulseerib – metskitse käekäik on nagu sõit ameerika mägedel, Eestis," rääkis Rauno Veeroja.
"Metskitse jahti päris kinni panna ei ole põhjust. Meie soovitus jahindusnõukogudele viimasel jahihooajal oli mitte sundida jahimehi kitsi küttima ning jätkata nende küttimist nendes piirkondades, kus neid on palju, asustustihedus on kõrge ning kiskjate mõju on väike. Kitsi on meil endiselt piisavalt palju. Absoluutarvudes on ta meil jätkuvalt kõige arvukam hirvlane," ütles Veeroja, "Sõraliste arvukus valdavalt nii madalal Eestis ei ole, et kiskjatel metsast midagi võtta ei oleks."
Veeroja selgitas, et langenud arvukuse tõttu kohe midagi muuta vaja ei ole. "Tuleb lihtsalt jälgida, mis suunas arvukused liiguvad ning kas kõik läheb niimoodi nagu prognoosime. Midagi paremaks saab alati teha näiteks andmekvaliteeti ja seireandmeid, et sealt rohkem infot kätte saada. Hundi arvukust tuleks praegu küll vähendada," sõnas juhtivspetsialist.
Sepp nõustus, et andmete kogumine on otsuste tegemisel kõige olulisem. "Kõige tähtsam on seire-seire-seire, et teaksime, kui palju mingit looma on ning kuidas nad paljunevad, missugune on sooline ja vanuseline struktuur karjas. Tähtis on säilitada põhikarja ning julgus võtta vastu otsuseid, et hoida kiskjate ja rohusööjate populatsioonid tasakaalus," rääkis ta.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa, Marit Valk
Allikas: "Osoon"