Hinnanguliselt elab praegu Eestis kokku üle 300 hundi ja viimastel aastatel on olnud nende arvukus tõusuteel. Asurkonna ohjeldamiseks kütitakse neist igal aastal veidi üle saja.

"Üheksa aasta jooksul kütitud hunte analüüsides leidsime, et F1 hübriide ehk neid isendeid, kelle ema või üks vanem on olnud koer, pole meil tegelikult mitte ühtegi. Küll aga me leidsime üheksa isendit, kes olid tagasiristunud hundipopulatsiooni ehk nende üks vanavanem või vanavanavanem oli olnud koer," sõnas magistritöö autor Kirke Raidmets saates "Labor".

Kokku võttis töörühm luubi alla kütitud huntidelt kogutud 564 koeproovi. Hübridiseerumise ehk huntide pärilikkusainest koertele iseloomulike märkide otsimiseks kasutas töörühm uudset SNP-paneeli, mis võimaldas tuvastada ligi sadat üksikut mutatsiooni. Raidmets nentis, et puhtalt välimuse põhjal pole võimalik hübriide metsikutes huntidest tihti eristada. "Aina enam näeme seda, et tegelikult neid hübriide välimuse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha. Seetõttu käib hübriidide uurimine ikkagi ainult läbi geneetilise seire," selgitas Raidmets.

Leitud üheksast hübriidist oli neli omavahel suguluses. Seega oli hübridiseerumist toimunud vähemalt kahel eri korral. Lisaks tuvastas töörühm sugulasanalüüsiga kahe 3. põlvkonna hübriidi vahel seose, kus üks oli teise vanem. Viimane osutab, et ilmselt oli tegu 4. põlvkonna tagasiristumisega. "Võib öelda, et see hübridiseerumine, mille tagajärgi me näeme, toimus tegelikult üle kümne aasta tagasi," sõnas Raidmets. Kuna hundid riigipiiridest ei hooli, pole võimalik samas öelda, kus see täpselt aset leidis.

Hübridiseerumine kui selline ise loomade tervist ja elujõulisust eriliselt ei mõjuta. "Hübriidid saavad hakkama küll. Mõju väljendub pigem introgressioonis ehk kui hübriidid ristuvad tagasi emma-kumma vanema populatsiooni," selgitas Raidmets. Kasvõi Euroopast on teada näide, kus Sierra Morena hundipopulatsioon suri välja just suure introgressiooniga koerteosast. Samas Saksamaal säilis metskass suuresti just tänu sellele, et hübridiseerus kodukassiga.

Üldistatult mõjub hübridiseerumine hundiasurkondadele halvasti juhul, kui need on teistest karjadest isoleeritud. "Itaalias on praegu viimaste andmete järgi introgressioon 30–50 protsenti ehk populatsioonist moodustavad tagasiristunud isendid kuni poole, mis tegelikult on väga suur. Euroopas tuuakse aina rohkem välja hundi ja inimese vahelist konflikti ja küttimissurve suurenemist. Tegelikult võib see (hübridiseerumine) väga tugevalt seda mõjutada," märkis Raidmets.

Ehkki magistritöö põhjal moodustavad taolised tagasiristunud isendid Eesti hundipopulatsioonist vaid 1,64 protsenti, on Raidmetsa sõnul tööl oma puudus. "Uurisime kogu populatsioonist vaid kütitud osa. Tegelikult oleks ääretult hea uurida hunte ka läbi mitteinvasiivsete proovide, et saaksime uurida tegelikku, praegu eksisteerivat populatsiooni," selgitas ta.

Samas sai ta kinnitust, et töös kasutatud uudset SNP-paneeli võiks kasutada sarnastes uuringutes ka edaspidi. Ühtlasi tuleks Eesti hundipopulatsiooni hübridiseerumisel tulevikus ses osas rohkem silma peal hoida, sest asurkond muutub Venemaa omast isoleeritumaks.

Tutvu magistritööga Tartu Ülikooli digikogus.