Esimesed põlevkivikaevandused rajati Eestisse juba enam kui sada aastat tagasi ning selle aja jooksul on mitmeid kaevandusi ka juba suletud. Mõned neist on sihipäraselt korrastatud, teised jäetud aga nii nagu nad olid looduslikult taastuma. Kui korrastatud kaevandusala parim näide on kümmekond aastat tagasi avalikkusele avatud Aidu, siis mõnede vanemate ja varem suletud kaevanduste puhul ei pruugi tänapäeval arugi saada, et tegu on kunagise karjääriga, tõdes Vikerraadio "Ökoskoobi" saates kõnelenud Eesti Energia keskkonnateenistuse maavarade valdkonna keskkonnajuht Kalmer Sokman.

Tänapäeval on kaevanduste korrastamine eriti aktuaalne Narva karjääri puhul, kus seda tehakse juba aktiivse kaevandamisega üheaegselt.

Erinevate kaevanduste sulgemisjärgse korrastamise kohta informatsiooni kokku võtmiseks valmis hiljuti Eesti Keskkonnauuringute Keskuses uuring.

"Tahtsime teada saada, mis on üldse sellistel karjäärialadel tänaseks eluslooduses kujunenud. Neid alasid on korrastatud Eestis alates kuuekümnendatest aastatest ja seal kasvabki kuuekümne aasta vanune mets. Oma elustikuga on tekkinud veekogud. Aga kuidas siis sellisel alal siis elustik taastunud on? Me teame, et ta on teistsugune, aga kui teistsugune? Ja kas on võimalik veel midagi teha selle parandamiseks, et õppida juba olemasolevast kogemusest?," tõi uuringu eesmärke välja selle põhikoostaja, Keskkonnauuringute Keskuse hüdrogeoloog Indrek Tamm.

Üks markantsem näide on seotud karjääridest järele jäävate veekogudega. Põlevkivikarjäärile iseloomulikult kipuvad need olema kammi kujulised, järskude kallastega ja nõlvadega ning Eesti looduse kohta tavatult vähetoitelised, mistõttu on vesi neis väga selge. Uuringus selguski, et iseenesest kalastik nendes veekogudes kanda ei kinnita. Pilt on aga teine veekogudes, kust voolab läbi mõni looduslikum oja või kraav.

Seejuures ei ole teada, et karjääriveel oleks keemilise koostise poolest midagi märkimisväärset viga, kuna suuresti on tegu põhjaveega, mis pärast pumplate töö lõppemist karjääri põhjast loomulikul teel välja imbub. Tõsi, reeglina on tegu väga kareda veega, mistõttu kujuneb neisse kindlasti isepärane kooslus, millesuguseid mujal Eestis vähe leida.

Mis puutub veekogude vahele jäävatesse aladesse, siis nende metsastamise uuringuid on Eestis tehtud aastakümneid. Peamiselt ongi neist rajatud majandusmetsi ning üsnagi edukalt – kui algaastatel istutati hektari kohta ligi kuus tuhat istikut, siis praeguseks on see arv veidi üle kolme tuhande.

"Üllataval kombel on mänd läinud päris hästi kasvama. Eks seal ole ka omad nipid – õigel ajal tuleb taimed mulda istutada," tõdes Kalmer Sokman. Ta lisas, et hea näide on üsnagi värskelt suletud Aidu karjäär, kus käivad juba praegu aktiivsed metsatööd.

See, kuidas vanu karjääre korrastada, sõltub juba nende kaevandusjärgsest sihtotstarbest. Näiteks on suurem osa Sirgala karjäärist juba praegu kasutusel Kaitseväe harjutusväljakuna. Samuti tunnevad kaevandusalade vastu huvi ka erinevad ettevõtted, kes tahavad neile rajada nii päikese-, tuule- kui ka tööstusparke. Aidu karjääri näitel võib vanast karjäärist kujuneda ka arvestatav seiklusturismi sihtmärk, loetles Sokman erinevaid võimalusi, mida suletud karjäärides näha võib.

Uuringute põhjal on praeguseks Life CleanEST IP programmi raames välja töötatud ka põlevkivikarjääride korrastamise, ringmajanduse ja looduskeskkonna kaevandamisjärgse kasutamise põhimõtted. Näiteks nende samade veekogude puhul on välja toodud, et elustiku taastumiseks tuleks rajada veealuste laugete nõlvadega kaldavööndid. Lisaks soodustab elustiku naasmist ka kaladele varjevõimalusi pakkuva lamapuidu jätmine.

Kuna kaevandamistegevuse lõppedes hakkab tehislikult madalas hoitud põhjavee tase taas tõusma, on ka tõenäoline, et lisaks veekogudele tekib siin-seal ka uusi märgalasid.

Kaevanduslehtrid vajavad täitmist

Kui avamaakarjäärid jätavad maastikusse suured lahtised haavad, siis allmaakaevanduste puhul on eriti Ida-Virumaal hästi tuntud probleem seoses sisse varisevate kaevanduskäikudega, millest vanimad asuvad ka õhema ja seega ka õrnema paekivikihi all. Lisaks kasutati 1920ndatel käikudes puidust toestikke, mis on tänaseks pehkinud ja tekitanud varinguohtlikke olukordi.

"Ökoskoobi" saates kõnelenud Keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia nõunik Helena Gailan tõdes, et kõige suuremad varinguohud on piirkondades, kus rasketehnikaga maad majandatakse. Kui uuemate kaevanduskäikude puhul on selliste olukordade eest vastutajaks kaevandaja, siis vanemate käikude puhul on tegemist riigi murega.

Selliste kohtade korrastamiseks viidigi hiljuti läbi projekt, mille käigus suleti viisteist sügavat ja hoonete läheduses või põllumaal asetsevat varinguauku. Selleks otstarbeks valmisid 2021. aastal ka spetsiaalsed tüüpprojektid, mille abil on võimalik varinguaukude täitmise tööd kiiremini ja odavamalt läbi viia.

Kokku oli projekti maksumus 66 800 eurot. Ühe augu täitmise hinnaks võib seega arvestada 4000-5000 eurot. Küll aga tõi Gailan välja, et projekti lõppedes teatati juba veel kahest uuesti varinguaugust.

"Teadaolevad varinguaugud said küll kõik suletud, kuid selliseid šurfe on rajatud Ida-Virumaal ligikaudu 1200, millest 900 paiknevad riigi kohustusse jäetud aladel. Ehk siis on tõenäoline, et mingi aja jooksul hakkavad kõik need 900 šurfiauku sisse varisema," ütles Gailan.

Kaevandused kui kütteallikas

Kui üldiselt nähakse vanades kaevandustes pigem probleeme, võib maa-alustes veega täitunud käikudes peituda ootamatu võimalus maakütte näol. Näiteks Kiikla külas Ida-Virumaal on kogu kohalik kaugkütte süsteem, millest saavad toasooja kokku seitse hoonet, rajatud läheduses asuvate kaevanduskäikude veele ning on sellisena töötanud juba üle kümne aasta.

Kaevanduste vesi on aastaringselt stabiilsel temperatuuril ning kütteperioodil pumbatakse see maa alt välja küttehoonesse, kus soojusvahetid võtavad 6-7 kraadisest veest energia, mida kasutatakse siis küttevee soojendamiseks umbes 75 kraadini.

Omal ajal sai asi alguse kallitest küttehindadest, mis niigi tabasid niigi madala elatustasemega küla eriti valusalt. Valmimise järel vähenesid küttehinnad ligi kaks korda, aga kuivõrd põlevkiviõli on praeguseks üksjagu odavnenud, samas on elektri hinnad kallinenud, mistõttu ei ole soojuspumpade käitamine hetkel enam kõige odavam lahendus.

Küll aga tõdes maakütte ekspert Aivar Auväärt Eesti Geoloogiateenistusest, et Ida-Virumaal on kaevandusveed siiski suur kasutamata ressurss, mille kasutamist piirab küll distants. Uusimate analüüside kohaselt on sellise kütte peale üle minemise potentsiaal kokku kümnes Ida-Virumaa asulas. Üleujutatud kaevanduskäikudele lähemal kui 25 meetrit asub üle 1700 hoone. Lisaks tõi Auväärt välja, et Ida-Viru kõrval tasuks maakütte võimalusi uurida ka Harjumaal Maardu vana fosforiidikaevanduse lähistel, näiteks Võerdla külas.

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele.
Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.