"Püsime selle poolest endiselt väga selgelt Ida-Euroopa nišis. Läheneme oma oodatava elueaga Euroopa keskmisele väga jõudsalt, aga meil on mõned püsivad probleemid," nentis Mall Leinsalu, Tervise Arengu Instituudi vanemteadur. Kui koroonapandeemia tõttu langes Euroopa Liidus keskmine oodatav eluiga 80,1 aastani, siis Eestis oli see 2021. aastal 77,2 aastat. Leedukad elasid keskmiselt kolm ja lätlased neli aastat vähem.

Peamiste probleemidena tõi Leinsalu muu hulgas välja teada-tuntud vaenlased – alkoholi ja suitsetamise. "Nägime kasvu alkoholist tingitud surmades juba enne koroonat ja selle ajal kasvas alkoholi tarbimine veelgi – inimesed olid kodus ja uuringud viitasid ka nende vaimse tervise halvenemisele," viitas vanemteadur. Ehkki õnnetusi otseselt alkoholiga siduda on raskem, sagenesid nii alkoholimürgistused kui ka alkoholitekkelised maksatsirroosi juhtumid.

Leinsalu nentis siiski, et otsest põhjuslikku seost pelgalt neist andmetest välja lugeda ei saa. Pigem on tegu teaduslikult põhjendatud arvamusega. Samas võtmes võib oodata pikas plaanis Eestis siiski meeste ja naiste oodatava eluea lõhe vähenemist. Sõltuvalt aastast kahanes see enne koroona-aastaid aasta kohta kuu või kaks.

Osaliselt oli selle taga meeste eluea pikenemine. Kuigi mehed jõuavad tervisehädadega arsti juurde endiselt naistest hiljem, võib näha siiski nende tervisekäitumise paranemist. Seniste suundumuste jätkudes annab aga lõhe sulgumisele tulevikus hoogu ilmselt noorte naiste kasvav alkoholitarbimine.

"Vahe oodatavas elueas väheneb, kuid see ei pruugi olla tingitud ainult headest asjadest," nentis Leinsalu. Selles vallas suurema läbimurde saavutamiseks ei saa aga tema sõnul jääda lootma vaid tervishoiusüsteemi piires tehtavatele sekkumistele.

Selle asemel tuleks püüelda end juba Lääne-Euroopas juurutanud idee suunas – tervis kõigis poliitikates. "Eesti on geograafiliselt väike ja ka meie geenid ei erine kuigipalju, aga keskmine eluiga on maakonniti väga erinev. Kirde-Eesti on olnud meil alati probleemirohke, Kagu-Eesti on teine murekoht. Inimestel ei lähe elus hästi ja see kajastub ka tervises," viitas Leinsalu. Mis on võimalik ühes maakonnas, võiks olla seda teoreetiliselt ka teises.

Vaatamata Eestit aeg-ajalt tabanud kriisidele on juhtivteaduri sõnul Eesti inimeste üldine elujärg viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt paranenud. "See progress on elueas väga selgelt näha: inimeste terviseteadlikkus on kasvanud, elu on lihtsalt paremaks läinud. Ent suremus ei lange alati samas tempos, kui majanduslik olukord paraneb. Inimestel ei teki kohe oskusi seda täiendavat jõukust oma tervise huvides kasutada," sõnas Leinsalu.

Madalama haridustaseme ja varem kehvemal elujärjel olnute seas on lõtk tavaliselt veelgi pikem. "Samal ajal meeldib meile tegeleda edukamatega, sest nendega on lihtsam. Suunatud ennetust võiks rohkem olla. Need ongi rasked valikud. Võime alati küsida, miks me peaksime looma täiendavaid teenuseid neile, kes pole omal ajal häid valikuid teinud. Ent riigi seisukohalt vaadatuna on halb tervis ja kõik need haigused riigile teistpidi koormavad," lisas vanemteadur.

Anomaalia imikusurmades

Euroopa riikide oodatava eluea kõrval avaldas Eurostat võrdlusandmed ka imikusuremuse kohta. Eesti on olnud ühe riigi arengutasemest kõige paremini aimu andva näitaja poolest Euroopas juba pikemat aeg esirinnas. Aastal 2021 kasvas see aga 1,4 juhtumilt tuhande elussündinu kohta 2,2-ni. Võrdlusena jääb Euroopa keskmine 3,2 piirile. Läti ja Leedu vastav näitaja on Euroopa Liidu keskmisest parem.

Tartu Ülikooli Kliinikumi vanemarst-õppejõu Heili Varendi sõnul tulevad 2021. aasta kasvu puhul mängu väikeriigi eripärad. Väikeste sünniarvude puhul võib juhuslikkus statistikat oluliselt moonutada. "Üks suur komponent imikusuremuses on vastsündinute varane ehk 0–7 päeva suremus. Tartus tõusis vastsündinute varane suremus väga halbade asjaolude kokkulangemise tõttu tavapäraselt 2–4 juhult aastas korraks üheksale, millel võib ollagi Eesti kontekstis suur mõju," selgitas Varendi. Möödunud aastal suri 0–7 päeva vanuses Tartus aga taas vaid kaks imikut.

Nii tuleks vaadata näitajat mitme aasta kogusummas. "Aastatel 2019–2021 suri Eestis 69 imikut, st aastas keskmiselt 23, millest saab kolme aasta kumulatiivseks imikusuremuseks 1,7 last tuhande elussünni kohta," lisas vanemarst-õppejõud. Iseseisvumise järel, aastatel 1991–1995 küündis näitaja 15-ni.

"Kui võtaksime aluseks aasta varasema numbri, siis oleksin saanud öelda, et Eesti imikusuremus on Euroopa madalaim ja sellega selgelt parim," kinnitas Mall Leinsalu.