"Endale ise esimest korda elus veeni süsti teha ei ole kaasasündinud oskus. Süstimine on oskus, mida on vaja õppida. Õppimise üks meetod on jäljendamine," ütleb Tartu Ülikooli epidemioloogiaprofessor Anneli Uusküla. Kuna inimesed tarvitavad narkootikume pigem seltskonnas kui üksi, sihtiski uus ennetussekkumine süstimisoskuse edasiandmist ühelt inimeselt teisele.

Koostöös kahjude vähendamise organisatsiooniga Convictus kutsus Uusküla töörühm uuringusse umbes 100 mittesüstijat ja 400 narkootikume süstivat inimest. Mittesüstijatele korraldati motiveeriv intervjuu nõustajaga 2016. aastal ja süstijatega 2018.–2019. aastal. "Süstijate pool oli ehk olulisemgi: kinnistada veendumust ja anda neile käitumuslikud oskused, et nad ei räägiks süstimisest positiivselt, ei süstiks mittesüstijate ees ega aitaks kellelgi süstida," loetleb Uusküla.

"Elu parim joove" jäägu enda teada

Inimeste suhtlusringkond on Anneli Uusküla sõnul reeglina kirju ja iga süstija teab ilmselt kedagi, kes ei süsti. "Lähtusime eeldusest, et inimestel, kes kasutavad narkootikume, aga ise veel ei süsti, on risk hakata süstima suurem siis, kui nad suhtlevad süstijatega," märgib ta. Niisamuti eeldas töörühm, et kes ühtegi süstijat ei tunne, ei liigu isegi muid narkootilisi aineid tarvitades süstimise juurde. 

Esimene sekkumine oligi suunatud mittesüstijatele. Iga uuringusse kutsutud inimene kohtus mitme sessiooni jooksul nõustajaga nelja silma all. Uusküla sõnul põhinesid need kohtumised motiveerival intervjueerimise tehnikal.

"Inimene pidi meenutama, kas ta on olnud olukorras, kus talle pakutakse narkootikumi süstida. Mida ta siis tegi ja mis aitas tal sellest loobuda?" sedastab professor. Samuti võeti jutuks, kuidas iga inimene ise saaks ennast tõhusamalt kehtestada ja pakkumisele ära öelda. 

Teises sekkumises toimusid motiveerivad intervjuud narkootikume süstivate inimestega. "Kõigepealt oli oluline rõhutada ja meenutada, et nad ei räägiks süstimisest positiivselt," meenutab Uusküla. Teisisõnu ei tohiks süstija teiste kuuldes rääkida, kuidas "see on parim joove, mis tal kunagi on olnud" või "süstitava narkootikumi kasutamine on odavam".

Otse veeni süstitava aine odavuse kiitmine on professori sõnul väga libe tee. "Sünteetiliste opioididega tekib väga kiiresti tolerants, kus inimesel on vaja järjest rohkem ja rohkem narkootikumi. Pikemas plaanis see kindlasti ei tule odavam," selgitab ta.

Teiseks pandi süstijatele sekkumises südamele, et nad kunagi ei süstiks mittesüstijate juuresolekul. "Kui seltskond on ühine, siis süstija läheb teise kohta, näiteks tualetti, teise tuppa või nurga taha," toob Uusküla välja. Kolmandaks rõhutati sekkumises, et narkootikumide süstija ei tohiks aidata kellelgi teisel süsti teha, eriti esimest korda.

"Kui süstijatega rääkida, siis nad ei ole mingisugused süstimise promootorid. Nad tegelikult ju ise kannatavad ega taha teistele neid kannatusi," tõdeb professor. Samas on inimesed tema sõnul väga erinevad. Mõni mittesüstija võib süstijat mõjutada lubadustega näiteks tollega tänutäheks doosi jagada.

Nii süstijatele kui ka mittesüstijatele selgitati sekkumises veel süstimisega seotud riske: kui suur on üledoosirisk, millised nakkushaigused süstaldega levivad ning kuidas vajadusel saada ja kasutada üledoosi korral surma ennetavat ravimit naloksooni.

"Teame, et inimestel ei ole lihtne oma käitumist muuta, aga nägime väga selget mõju süstijatele. Soovime uuringus osalenud uuritavaid tunnustada," märgib Uusküla. Nimelt, kui süstijaid pool aastat peale esimest kohtumist uuesti küsitleti, oli kolm korda vähenenud nende hulk, kes oleksid vahepeal aidanud kellelgi teisel süsti teha. "Huvitav oli seegi, et ligi 15 protsenti süstijatest ei olnud ka ise süstinud viimase poole aasta jooksul. See oli rohkem, kui me oleksime oodanud," osutab professor.

Esimene lumi on surm

Ehkki imet proovitud sekkumine kaasa ei toonud, hindab Anneli Uusküla selle tõhusaks. Ametlikult sellisel kujul sekkumine siiski ei jätku. "Samas arvan, et nendele inimestele Convictusest, kes seda tööd tegid, jäid oskus ja soov nendest teemadest rääkida kindlasti igapäevatööks alles. Nad saavad neid kasutada ja kasutavadki," sõnab ta.

Convictus on mittetulundusühing, mille eesmärk on toetada sõltuvusaineid tarbivaid inimesi ja nende lähedasi. "Nad teevad sekkumisi vanglates, vahetavad süstlaid ja nõustavad inimesi. Samuti viiakse nende juures läbi naloksooni koolitusi," täpsustab Uusküla.

Kirjeldatud sekkumises kutsuti seekord osalema täisealisi ehk vähemalt 18-aastaseid inimesi. "Keskmiselt on süstimisega alustaja Eestis 17-aastane. See vanus on nihkunud natuke ülespoole viimasel 15 aastal," toob Uusküla välja. Erandjuhtudel leidub ka 13- või isegi üheksa-aastaseid alustajaid.

Eelmisel aastal tõusis narkootikumide tarvitamisega seotud surmade arv Eestis järsult 39-lt 79-le. Hukkunutest kaheksa olid 17–20-aastased noored. "Süstimisega alustajad ongi kõrge riski all, sest nad on tõesti noviitsid: neil ei ole palju teadmisi, kuidas end kaitsta ega ka doosist, mis võiks neile ohtlik olla," sõnab Uusküla. 

Iga süstija elukaar kujuneb tema sõnul erinevaks, ent surm esimese süstimise järel pole kuidagi välistatud. "Varem süstinud inimene on kogenum. Ta tunneb oma müüjat ja teab, kuidas nii-öelda õige narkootikum välja näeb või lahustub," võrdleb ta. Sekkumise üks mõte oligi selliste kogemuste jagamine läbi lõigata.

"See on sotsiaalse võrgustiku teema. Informatsioon levib inimeselt inimesele," tõdeb professor. Nii ütleb tema sõnul kolmandik Eesti noori, et narkootiliste ainete kättesaadavus neile probleeme ei valmista. "Kindlasti on suur hulk noori, kes ei teaks, kuhu minna või mida teha, aga tundub, et need, kes on huvitatud, leiavad võimaluse," arutleb ta.

Kasutatud ainete seas saab eristada süstitavaid ja mittesüstitavaid aineid. Neist esimesed on sünteetilised stimulandid nagu ecstasy ja MDA, mille ohtlikkust ei maksa Uusküla sõnul alahinnata. "Narkootikumide kasutamisega kaasnevad riskid kõik hüppeliselt tõusevad, kui minnakse üle kas suu kaudu või nuusutades manustamiselt süstimisele," osutab ta samas.

Teisisõnu tasub professori sõnul karta ja ennetada kõigi narkootiliste ainete kasutamist. "See on nagu ütlevad Eesti räpparid, et "esimene lumi on surm". Karta tuleb, sest me keegi ei tea, kes meist sõltuvusse jääb," sõnab ta.