Euroopa sõltuvus Venemaa gaasist sai alguse 1960. aastatel, kui sõlmiti Austria ja Nõukogude Liidu vaheline gaasitarnete leping. Seda pikendati Nõukogude Liidu kokkuvarimise järel ja Venemaast kujunes kuni 2000. aastate alguseni Euroopa Komisjoni silmis usaldusväärne energiapartner. Olukord muutus 2006 ja 2009 aastal, kui leidsid aset vaidlused gaasitarnete osas Venemaa ja Ukraina vahel.

Energiaturu mitmekesistamine

Üle-eelmise aasta seisuga tuli enam kui 43 protsenti Euroopa gaasist Venemaalt. Juba enne Venemaa alustatud ulatuslikku sõjategevust Ukrainas käesoleva aasta veebruaris soovisid mitmed Euroopa riigid gaasisõltuvust Venemaast vähendada. "Nüüd on see küsimus muutunud veelgi aktuaalsemaks. Ennekõike puudutab see importriikide mitmekesistamist ja Venemaalt sissetoodava gaasikoguste vähendamist," ütles uuringu autor, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi doktorant-nooremteadur ja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse energiaekspert Javad Keypour.

Uuringus mitteosalenud Tallinna Tehnikaülikool energiatehnoloogia instituudi lektor Igor Krupenski nõustus, et LNG aitab mitmekesistada energiaturgu: "Seni sõltus Euroopa suures osas ühest tarnijast, mitte ainult gaasi, vaid ka nafta ja kivisöe osas. Hinnanguliselt 30-50 protsenti nendest kütustest tuli Venemaalt. See on suur risk."

Krupenski lisas, et veeldatud maagaasi kütkestavust on tõstnud maagaasi hinna hüppeline kasv viimase pooleteise aasta jooksul. Kui maagaas oli odav, siis ei olnud LNG niivõrd konkurentsivõimeline, sest võrreldes torudes veetava gaasiga muudab selle kallimaks veeldamise ja transpordi kulu. "Samas peame arvestama, et LNG-tankerite peale on konkurents suur, sest me ei võistle mitte ainult Euroopa, vaid ka Aasia riikidega," selgitas Krupenski.

Uudne meetod

Erinevalt mitmetest varasematest uuringutest vaatles Keypour Venemaa ja Euroopa gaasivarustuse temaatikat kvantitatiivsete metoodite abil: "Töötasime välja arvutustel põhineva indeksi, mis võtab arvesse majandust, jätkusuutliku varustuskindlust ja infrastruktuuri puudutavaid tegureid."

Kuigi uurimus viidi läbi poolteist aastat tagasi ehk enne sõda, on selle tulemused autori sõnul endiselt asjakohased. Täpsema vaatluse alla võeti kuus liikmesriiki, kes importisid uuringu tegemise ajal 80 protsenti Venemaalt Euroopasse tulevate gaasitarnete kogumahust. 

Selgus, et üleminek veeldatud maagaasile oleks kõige kasulikum Poolale, samuti ka Itaaliale, Saksamaale, Tšehhile ja Austriale. "Nende riikide hulgas oli uuringu tegemise ajal oma vedelgaasi terminal üksnes Itaalial ja Poolal, teiste riikide puhul tuleks tugineda ühendustele naaberriikidega," märkis Keypour.

Võimalikud kitsaskohad

Ta lisas, et samas võib juhtuda, et majanduslikud ja poliitilised tegurid muudavad veeldatud maagaasi kasutuselevõtu problemaatiliseks. Näiteks Tšehhi ja Austria osas võib TurkStreami gaasijuhtme pikendamine Kesk-Euroopasse kujuneda arvestatavaks alternatiiviks.

"Kuigi USA päritolu vedelgaasi tõstab varustusturvalisuse indeksit mitmes riigis, võivad takistuseks saada infrastruktuuri piirangutega seotud tegurid. Olukorras, kus riigid peavad kasutama naaberriikide transiiditaristut, võib juhtuda, et need riigid vajavad ühel hetkel vabu võimekusi iseenda tarbeks," arutles Keypour.

Üks lahendus oleks vedelgaasi transiidi võimekuste tõstmine. Samas tekib küsitavusi, kuivõrd see on kooskõlas Euroopa Liidu seatud kliimaeesmärkidega, seda enam, et USA vedelgaasi toodetakse mitte keskkonnasõbralikust toormaterjalist. "Gaasi transpordiks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks Euroopa Liidu abi kasutamine võib tulevikus problemaatiliseks osutuda," märkis Keypour. 

Igor Krupenski lisas, et maagaas on küll fossiilkütus, kuid nende hulgas on ta üks puhtamaid.

LNG ehk veeldatud maagaas saadakse maagaasi jahutamise tulemusel. Minimaalselt tuleb gaas jahutada miinus 162 kraadini. Selle tulemusel väheneb gaasimaht märgatavalt ja see on võimalik sihtkohta transportida. 

Uuring ilmus ajakirjas Russian Journal of Economics.