Ameerika Ühendriikide Stanfordi Ülikooli teadlased eesotsas Shirel Kahane-Rapportiga uurisid, kui palju satub liivaterast väiksemaid plastisaaste tükikesi sinivaalade, heeringavaalade ja küürvaalade kehasse.

Selleks võtsid nad ühelt poolt ette California rannikumeres mõõdetud mikroplastikogused, teisalt aga üksikasjalikud andmed vaalade toitumisretkede kohta, mida oli jälgimisseadmete abiga kogutud kümme aastat.

Vaalad toituvad enamasti 50 kuni 250 meetri sügavusel, just seal, kus mikroplasti kontsentratsioon teatakse olevat kõige suurem.

Lähteandmeid kokku sobitades selgus, et näiteks sinivaal, maailma suurim loom, neelab iga päev tõenäoliselt kümme miljonit mikroplasti tükki. Ta saab neid peamiselt krillidest ehk hiilgevähkidest, kellest ta peamiselt toitub ja kes on mikroplasti mereveest sisse söönud.

Need küürvaalad, kes söövad peamiselt kala, saavad päevas umbes 200 000 plastiosakest, peamiselt krillist toituvad küürvaalad aga umbes miljon.

Heeringavaalad, kes tarbivad toiduks nii krilli kui ka kala, saavad kolm kuni kümme miljonit mikroplastiterakest päevas.

Teadlased kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et peaaegu kogu mikroplast, mis vaalade kehasse jõuab, pärineb toidust, mitte aga otseselt mereveest, mida vaalad saakloomi püüdes samuti suures koguses ahmivad.

Teadlased oletavad, et plastirikast toitu süües võib vaaladel puudu jääda vajalikest toitainetest, sest oma toidu pähe plastitükikesi tarbinud ja neist kõhu täis söönud krillid ja kalad võivad sisaldada selle võrra vähem rasva ja muid toitaineid.

Nii saavad ka vaalad harjumuspärasest toidukogusest, mis püütud harjumuspärase toitumisaja jooksul, liiga vähe toidukaloreid.

Mis saab mikroplastist endast vaala kõhus edasi, seda peavad teadlased veel lähemalt uurima.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.