Teadlased mõtlesid välja lihtsa neljaminutilise loovuse testi

Sageli iseloomustatakse mõnd inimest kui loovat. Raske on aga üheselt kirjeldada, mida selle all mõeldakse ja veelgi keerulisem on loovust arvuliselt mõõta. Teadlased mõtlesid nüüd välja erakordselt lihtsa viisi, kuidas hinnata vähemalt ühte loovuse tahku.
Tegemist on testiga, mis võtab kõigest paar minutit ja toimib kõige paremini siis, kui ei tea, kuidas see täpselt käib. Testi leiab siit.
Hajusseoste ülesandes (Divergent Association Task) palutakse inimestel nimetada inglise keeles kümme nimisõnad. Arvuti algoritm mõõdab sõnade semantilist kaugust ehk seda, kui palju on sõnad, mille inimene kirja pani, omavahel seotud. Näiteks kass ja raamat on erinevamad kui kass ja koer.
Täpsemalt näitab DAT-test sõnalist loovust. See ei pruugi ilmestada, kui loominguline võib inimene olla näiteks köögis toiduvalmistamisel, milleks on vaja teistsuguseid oskusi. Samas võib test ennustada oskust teatud tüüpi probleemide lahendamisel. Ühtlasi on teistes uuringutes leitud, et intellekti kõigil tahkudel on teatud ühisosa – nn g-faktor.
Psühholoogid arvavad, et loovamad inimesed suudavad oma mõtetes kaugeid elemente lihtsamini ühendada, mida uue testiga testitaksegi. Selleks, et test oleks veel põhjalikum, tuleks võtta arvesse ka saavutusi teistes loomingulistes valdkondades.
Eelnevates loovuse testimise viisides on palunud teadlased mõelda inimestel objektidele võimalikult palju kasutusviise või proovida seostada kahte sõna kolmandaga. DAT-test on küll teistmoodi, aga tulemused langevad vähemal või rohkemal määral kokku teiste testide tulemustega. See tähendab, et uus meetod on loovuse hindamisel umbes sama kasulik kui keerulisemad testid.
Uus lähenemine on teadlaste sõnul lihtne ja kiire. Olulisena ei pea uurimisaluste vastuseid hindama inimene, mille puhul võivad eelarvamused testi tulemused ohtu seada. Teadlased rõhutavad, et test ei mõõda siiski kõiki loovuse aspekte. Küll aga võimaldab lähenemine hinnata loovust suuremates ja mitmekesisemates valimites, mis aitavad paremini mõista loovust ja selle tagamaid.
Uurimistöö avaldati ajakirjas PNAS.
Toimetaja: Sandra Saar