Inimeste rakkudes tegutsevad kümnete iidsete viiruste jäänukid

Inimeste eellasi nakatanud viiruste poolt maha jäetud pärilikkusaine moodustab inimgenoomist ligi kaheksa protsenti. Hiljutine uuring viitab, et mitmed taolised järjestused on aktiivsed isegi tervete inimeste rakkudes, mõjutades nii organismi arengut kui ka mõningate haiguste avaldumisriski.
Viirused kasutavad enda paljundamiseks teiste elusolendite rakkude masinavärki. Neist mõned, näiteks HI-viirus, lähevad sellega isegi nii kaugele, et lisavad oma pärilikkusaine inimeste genoomi. Harilikult lõpeb taolise DNA mõtestatud eksistents nakatatud raku surmaga.
Mõnikord õnnestub inimeste endogeensetel retroviirustel (HERV) lisada oma pärilikkusaine aga sugurakkudesse, misläbi antakse see edasi ka inimeste järeltulijatele. Miljonite aastate vältel on juhtunud seda piisaval arvul kordi, et see moodustaks arvestava osa inimese genoomist.
Varasemate uuringute põhjal nakatavad ainuüksi praegu inimesi 30 eri sorti endogeenset retroviirust. Kokku leiab aga genoomis jälgi 60 000 proviirusest. Muu hulgas on märgatud, et mõne taolise järjestuse alusel valmistatakse valke loote arengu ajal ja näiteks kasvajarakkudes. Nõnda on kahtlustatud, et need võivad mõjutada ka haiguste kulgu. Samas on jäänud ebaselgeks, kas need on samamoodi aktiivsed tervetes rakkudes ja kudedes.
USA teadlased eesotsas Aidan Burniga võtsid hiljuti kitsamalt luubi alla ühe HER-viiruste rühma – HML-2. Hinnanguliselt kadusid neist viimased maakeralt eelnenud viie miljoni aasta jooksul. Kokku ligi 14 000 koepanga proovi uurides leidis töörühm jälgi 37 erinevast ja endiselt aktiivsest HML-2 tüüpi proviirusest. Seejuures esines neid kõigis koetüüpides ja kõigist proovidest leiti vähemalt üks proviirus, mille alusel sai valke valmistada.
Kuigi eelnevalt on taolisi viirusejääke seostatud lisaks vähile ka näiteks multiskleroosi ja skisofreeniaga, leidsid värske töö autorid, et selliste järelduste tegemisel peaks olema äärmiselt ettevaatlik. Kui samu valke esineb tervetes rakkudes, ei pruugi need tegelikult haigust põhjustada.
Ühtlasi võib tõdemus raskendada mõnele haigusele ravi otsimist. Kui retroviirusele omast valku leiab mujaltki kui kasvajatest, pole võimalik kasutada seda signaalmajakana, mille poole vähi korral ravimid või antikehad teele saata.
Samas võis töö autorite sõnul mõnest genoomi talletunud proviirusest minevikus kasu olla. Näiteks võisid aidata need kaitsta inimeste eellasi neid nakatanud viiruste eest. Jäädvustunud pärilikkusainest ei pruukinud piisata tervete viiruste valmistamiseks, kuid selle põhjal sai sünteesida üksikuid viirusevalke. See oleks võimaldanud immuunsüsteemil sarnaseid organismi ründavaid viirusi kergemini ära tunda.
Järgmise sammuna loodavad teadlased uurida teisigi endogeenseid retroviirusi. Vaatluse alla võetud HML-2 perekond moodustab kõigist taolistest viirustest vaid väikese osa.
Uurimus ilmus ajakirjas PLOS Biology.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa