Õpetlased olid Hipparchuse tähekataloogi sajandeid taga otsinud. Suurmeest peetakse tihtipeale Vana-Kreeka olulisemaks astronoomiks ja tema käsikirja tänini kadunuks. Nüüd viitab uus avastus, et Hipparchus tõepoolest kaardistaski mitu sajandit enne teisi teadaolevaid üritajaid taevalaotuse ära, vahendab Nature News.

Käsikiri pärineb Kreeka õigeusu Püha Katariina kloostrist Siiani poolsaarel Egiptuses. Siiski asub enamik selle 146 lehest ehk fooliost praegu Washingtoni piiblimuuseumi valduses. Lehekülgedel on kirjas Codex Climaci Rescriptus ehk kogumik 10. või 11. sajandil kirja pandud süüriakeelseid tekste. 

Koodeks ise aga jäädvustati palimpsestile ehk pärgamentkäsikirjale, mille tekst on maha kraabitud või pestud ja asendatud uuega. Seni arvati, et maha pestud vanem kirjutis koosnes samuti kristlikest tekstidest. 

Kümne aasta eest andis aga Cambridge'i Ülikooli käsikirjauurija Peter Williams oma tudengitele suviseks kodutööks lehekülgi lähemalt uurida. Üks tudengeist, Jamie Klair, leidis sealt ootamatult kreekakeelse tekstikatke, mida üldiselt peetakse astronoom Eratosthenese sõnadeks.

Aastal 2017 analüüsiti lehekülgi uuesti ja seekord juba kõrgtehnoloogilise multispektraalse analüüsiga. California varaste käsikirjade digiraamatukogu ja Rochesteri Ülikooli teadlased tegid igast lehest 42 valguse erineva lainepikkusega pilti. Nad otsisid arvuti algoritmide abil selliseid sagedusi, mis peidetud teksti esile tooks.

Tähemärgid

Üheksalt fooliolt tuli välja astronoomia-alane sisu. Radiosüsiniku dateeringu ja kirjastiili järgi on tegu viiendal või kuuendal sajandil tehtud ümberkirjutusega. Muu hulgas on seal kirjas Eratosthenese tähetekke müüdid ja katked kuulsast 2300 aasta tagusest poeemist "Phaenomena", mis kirjeldab tähtkujusid.

Koroonapandeemia ajal neid pilte süvitsi uurides märkas Peter Williams aga midagi palju ebatavalisemat. Nimelt olid kristliku teksti all peidus tähtede koordinaadid. 

Williams võttis ühendust Prantsuse teadusajaloolase Victor Gysemberghiga, kes omakorda koos oma kolleegi Emmanuel Zinggiga terve umbes lehekülje pikkuse säilinud tekstikatke dešifreeris. Katkendis esitatakse kraadides Põhjakrooni tähtkuju pikkus ja laius ning antakse selle põhja-, lõuna-, ida- ja lääneservale jäävate tähtede koordinaadid.

Osa käsikirja eripäradest viitab, et tekst pärineb algselt Hipparchuselt. Näiteks on osa andmeid esitatud väga omapärasel viisil. Otsustavaks sai aga see, et töörühm sai muistse astronoomi mõõtmiste põhjal öelda, millal ta oma vaatlusi tegi.

Nimelt liigub Maa iga 72 aasta tagant aeglaselt oma teljel umbes ühe kraadi võrra. See tähendab, et tähtede asend taevas Maalt vaadates ajapikku nihkub. Seda arvestades leidsid uurijad, et muistne astronoom pani oma tähekoordinaadid kirja umbes aastal 129 e.m.a ehk Hipparchuse tegutsemisajal.

Praeguseks on antiiksetest tähekataloogidest säilinud vaid Aleksandrias tegutsenud astronoomi Ptolemaiose kataloog teisest sajandist m.a.j. Traktaadis "Almagest" esitas Ptolemaios Maa-keskse matemaatilise kosmosemudeli, mida tunnustati üle järgmise 1200 aasta. Ptolemaios esitas ka üle tuhande tähe koordinaadid ja mõõdud.

Siiski mainivad antiikallikad korduvalt, et esimesena mõõtis tähed ära hoopis Hipparchus, kes töötas Rhodose saarel kolm sajandi varem, umbes aastail 190–120 e.m.a. 

Asukoht, asukoht ja veelkord asukoht

Enne Hipparchust olid Babüloonia astronoomid ära mõõtnud mõnede tähtede asendid sodiaagi ümbruses. Tegemist on tähtkujudega, mis paiknevad piki ekliptikat – kujuteldavat ringjoont taevasfääril, mida mööda Päikese näiliselt aasta jooksul Maalt vaadates liigub.

Hipparchus oli aga esimene, kes määratles tähtede asukohti kahe koordinaadi abil ja kaardistas ära kogu taevalaotuse tähed. Muu hulgas avastas just tema Maa teljevõbelused ning mudeldas Päikese ja Kuu näilised liikumised.

Gysemberg ja kolleegid kinnitasid avastatud andmete abil, et veel kolme tähtkuju – Suure vankri, Väikese vankri ja Lohe – koordinaadid ühes teises ladinakeelses käsikirjas pärinesid samuti otse Hipparchuselt. 

Uuringuga mitte seotud Berliini Vabaülikooli astronoomia-ajaloolase Mathieu Ossendrijveri sõnul teeb äsja leitud tekstikatkend Hipparchuse pärandi palju selgemaks. Vahepeal ainult oletuseks taandunud muistne tähekataloog on osutunud vägagi käegakatsutavaks.

Töörühm oletab, et nagu ka Ptolemaiosel, sisaldas Hipparchuse algne nimekiri tähelepanekuid pea kõigi öötaevas näha olevate tähtede kohta. Ilma teleskoobita pidi Hipparchus Gysemberghi sõnul kasutama vaatlustoru ehk dioptrit või siis armillaarsfääri-nimelist mehhanismi. Igal juhul kulus Hipparchusel selleks lugematul hulgal töötunde.

Hipparchuse ja Ptolemaiose suhe on aga alati olnud segane. Osa õpetlasi on leidnud, et Hipparchuse kataloogi pole kunagi olemas olnudki. Teised on aga väitnud, et Ptolemaios varastas Hipparchuse andmed ja kuulutas need enda omaks. Gysembergi sõnul arvavad paljud, et suur avastaja oligi just Hipparchus, samas kui Ptolemaios oli suurepärane õpetaja, kes kogus kokku oma eelkäijate töö.

Katkendite andmete põhjal järeldab töörühm, et Ptolemaios ei piirdunud vaid Hipparchuse esitatud arvude mahakirjutamisega. Ometi olid Hipparchuse tähelepanekud märkimisväärselt täpsemad: seni välja loetud koordinaadid olid ühekraadise veapiiriga õiged. Lisaks põhines Ptolemaiose koordinaadisüsteem ekliptikal, aga Hipparchuse oma taevaekvaatoril, mida kasutavad sagedamini ka tänapäevased tähekaardid.

Teadusvaldkonna sünd

Uuringuga mitte seotud Puget Soundi Ülikooli astronoomia ajaloolase James Evansi sõnul heidab avastus uut valgust nii Hipparchuse tegevusele kui ka looduse matematiseerimisele lääne tsivilisatsiooni arengu verstapostina.

Hipparchus oli käilakuju, kes Mathieu Ossendrijveri sõnul muutis astronoomia ennustavaks teaduseks. Oma ainsas meie päevini säilinud töös kritiseeriski Hipparchus varasemaid astronoomia-alaseid kirjutajaid, et nad ei pööra oma orbiitide ja taevasfääride kirjeldustes arvulisele täpsusele piisavat tähelepanu.

Arvatakse, et Hipparchus sai innustust kokkupuudetest Babüloonia astronoomide ja nende sajanditepikkuste täpsete vaatlustega. Kuna nemad uskusid taevaseid endeid, jälgisid nad teraselt laotuses toimuvat ja arendasid välja matemaatilised meetodid, et ennustada taevaseid sündmusi, näiteks kuuvarjutusi. Kui Hipparchos Babüloonia traditsiooni ja Kreeka geomeetrilise lähenemise ühendas, sai alguse tänapäevane astronoomia.

Uurijad loodavad, et kuvatehnikate paranedes leiavad nad teisigi tähekoordinaate, et uuritavaid andmeid oleks rohkem. Esiteks on teosest Codex Climaci Rescriptus on paljud osad veel dešifreerimata. Teiseks võib aga välja tulla, et üle 160 palimpsestiga Püha Katariina raamatukogu peidab endas veel tähekataloogi osi. 

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Journal for the History of Astronomy.