Inimene mõtleb mõnikord ka kätega
Maailma mõistmine on mõneski mõttes kehaline tegevus. Ka siis, kui midagi kuuleme või loeme, jõuab tähendus tihtipeale hõlpsamini kohale näiteks käte abiga.
Jaapani teadlased eesotsas Shogo Makiokaga Osaka Suurlinnaülikoolist on nüüd katseliselt tõendanud, et vähemalt mõnede sõnade tähenduse kiiremaks töötlemiseks on hea, kui anda kätele vaba võimalus ses töötluses osaleda.
Nad näitasid laua taga istuvatele katseisikutele arvutiekraanilt kahekaupa sõnu, mis tähistasid üsna konkreetseid füüsilisi esemeid nagu veeklaas, põrandahari, hoone ja laternapost.
Katseisiku ülesanne oli öelda, kumb ese neist kahest, mida parajasti ekraanile tulnud sõnad tähistasid, on tavaliselt suurem kui teine: näiteks et põrandahari on suurem kui veeklaas ja hoone suurem kui laternapost.
Katseisikul olid käed laual, kuid mõnikord olid need seal vabalt, mõnikord aga läbipaistva plaadi alla pistetud, nii et käte liikumisvabadus oli piiratud.
Sõnu, millega tähistatavate esemete suurust katseisikud pidid võrdlema, oli teadlikult valitud kahesuguseid: ühed, nagu veeklaas ja põrandahari tähistavad asju, mida inimesed tihtipeale ka kätte võtavad ja käes hoides kasutavad; teised, nagu hoone ja laternapost osutavad pigem kättevõtmatutele asjadele.
Teadlased mõõtsid aega, kui kiiresti katseisikud erisuguste tingimuste korral õige vastuse teatavaks tegid. Sellest, mis toimus samal ajal katseisiku ajus, said teadlased teavet funktsionaalse lähi-infrapunaspektroskoobi abil, meetodiga, mis ei seadnud katseisikule füüsilisi lisapiiranguid.
Just sellise, korralduslikult hästi läbi mõeldud katsetuse tulemusel ilmneski tõik, et kätte võetavaid esemeid tähistavate sõnade töötlus käis inimestel kiiremini just sellisel juhul, kui nende käed olid laual vabalt ja lahtiselt. Õige vastus tuli siis kiiremini ja ka ajuaktiivsus oli tähendustöötlusega tegelevates ajupiirkondades suurem kui plaadi alla pandud käte korral.
Kätte mitte võetavate asjade puhul ei toonud käte vabadus või piiratus sellist töötlustõhususe erinevust kaasa.
Kõigest sellest järeldavadki Makioka ja ta kaaslased ajakirjas Scientific Reports, et inimese kehal, sealhulgas kätel on tähenduse tajumisel täita tähtis roll.
Inimeste kõnet saatev žestikulatsioon on siis arvatavasti sama medali teine külg.
