Enam kui 4500 aasta eest rajatud Cheopsi Püramiidi ehitamiseks kasutati kuni 2,6 miljonit graniit- ja lubjakiviplokki. Kui neist viimased olid valdavalt pärit jõe teisel kaldal asuvast kivimurrust, siis graniitplokid pärinesid sadade kilomeetrite kauguselt. Viimase 20 aasta eest valdavaks saanud oletuse kohaselt mängisid kahetonniste kiviplokkide ehituspaika toimetamises võtmerolli paadid, kanalisüsteem ja praeguseks kuivanud jõesäng.

Muu hulgas leiab sellele viiteid 4500 aasta eest elanud Egiptuse ametniku Mereri päevikust. Merer kirjeldas ta muu hulgas Tura kivimurrust pärit kiviplokkide ehitusplatsile toimetamisega seonduvaid katsumusi. Kuidas toonased veeteed täpselt kulgesid, jäi aga mõistatuseks. Parema aimduse annab nüüd Prantsuse teadlaste juhitud töörühma uuring. Hader Sheisha võttis kolleegidega aluseks viis Giza jõelammilt pärit puursüdamikku.

Neisse talletunud õietolmu hulk ja liigiline koosseis võimaldas hinnata, kuidas Niiluse Hufu haru veetase aja jooksul muutus. Näiteks viitab hundinuiade ja pilliroo õietolm, et ümbruskond on soine. Põuakindlamate rohttaimede õietolm annab aga mõista, et jõgi on sellest paigast taandunud ja kliimatingimused muutunud põuasemaks. Kokku leidis töörühm jälgi 61 taimeliigist.

Analüüsi põhjal oli umbes 8000 aasta eest Giza platoo ümbrus Aafrika niiske perioodi ajal täielikult üleujutatud. Järgnevatel aastatuhandetel hakkas Hufu haru vooluhulk järjest vähenema. Giza püramiidide ehitamise ajaks moodustas see oma kunagisest hiilgeajast umbes 40 protsenti.

Sheisha töörühma hinnangul sobis see aga püramiidide ehitamiseks ideaalselt. Ühtpidi oli jõgi piisavalt sügav, et see sobis hästi laevatamiseks. Teisalt oli vooluhulk piisavalt väike, et see ei põhjustaks ulatuslikke üleujutusi.

Põhja-Aafrika kuivas samal ajal üha edasi. Juba Kuningate orgu maetud vaarao Tutanhamoni valitsusaja alguseks oli Hufu jõeharu laevatamiseks ilmselt juba liiga madal. Uuringu autorite sõnul on kasutatud meetodi ajaline lahutusvõime siiski liiga kehv, et seda saaks seostada otseselt vajadusega hakata matma riigi valitsejaid püramiidide asemel maa-alustesse matmiskambritesse Kuningate orgu.

Igal juhul kuivas Hufu jõeharu 6. sajandiks e.m.a täielikult. Aleksander Suure vallutusretkeks 332 e.m.a olid hakanud kasutama kohalikud piirkonda kalmistuna. Tänapäeval voolab Niilus püramiididest ligikaudu seitsme kilomeetri kaugusel.

Töös järeldused Niiluse kuivamise ajastuse kohta langevad kokku varem luude uurimise põhjal tehtud tähelepanekutega ja ka ajalooliste allikatega.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes.