Enam kui 25 000 vanemat inimest hõlmanud VITAL uuringu algne eesmärk oli vaadata, kas D-vitamiinist või oomega-3 rasvhapetest on abi südame-veresoonkonnahaiguste või vähi vastu. Toonaste tulemuste kohaselt ei aidanud D-vitamiin terveid inimesi kummalgi juhul. Oomega-3 rasvhapped maandasid samas vähesel määral infarktiriski.

Uuringu ülesehitus võimaldas uurida ka tagantjärele, kuidas mõjutasid samad toidulisandid teiste terviseprobleemide esinemissagedust. Seda nüüd ka Brighami ja Naistehaigla teadlased tegidki. Täpsemalt vaatasid nad, kui sageli tekkis luumõrasid üle 50-aastastel, kes võtsid toidulisandina D-vitamiini või said enda teadmata suhkrutablette.

Kokku kimbutasid luumõrad uurimisperioodi vältel ligi 2000 eakat. Tulemuste põhjal esines neid mõlemas katserühma peaaegu sama sageli. Seejuures polnud ka selles mingit vahet, millises kehapiirkonnas need esinesid. Teisisõnu pole tervetel inimestel täiendavast D-vitamiini võtmisest luumurdude ennetamiseks erilist kasu.

Samas manitsesid töö autorid, et kliinilises uuringus osalesid vaid terved vanemaealised. Järeldused ei laiene seeläbi neile, keda kimbutab luude hõrenemine, nende massi vähenemine või muidu madal D-vitamiini tase. Vitamiin aitab omastada organismil kaltsiumit ja fosforit, mis on tervete luude jaoks hädavajalikud. Muu hulgas seostatakse selle nappust rahhiidi ja pehmede luudega.

Ühtlasi on mõned uuringud viidanud, et D-vitamiini võib olla kasu ka eakatel, kes juba luuhõrenemisega silmitsi seisavad. Värskete tulemuste põhjal ei paista aga ennetava meetmena vitamiinist tulu tõusvat.

D-vitamiini saanud uurimisalused võtsid seda viie aasta jooksul iga päev 2000 IU jagu ehk soovituslikust päevasest normist 2,5–5 korda rohkem. Kaitsvat mõju ei nähtud juhul, kui D-vitamiini tase veres jäi üle 20 ng/ml kohta. Uurimus ilmus ajakirjas New England Journal of Medicine.