Leedsi Ülikooli viiruse ja peremehe suhte töörühm avastas, et molekul nimega sialokiin hõlbustab mitme viiruse ülekandumist sääselt inimesele. Kord inimkehas kanda kinnitanud, põhjustavad viirused seal ebameeldivaid ja surmaga lõppeda võivaid haigusi.

Selliste haiguste seas on näiteks kollapalavik, mis kujuneb tõsise kuluga haiguseks umbes 15 protsendil nakatunutel. Samuti levivad sääskedega dengue palavik ja 2016. aastal üleilmse meditsiini-hädaolukorra põhjustanud Zika virus.

"Teadsime varem, et sialokiin veresooni mingil määral mõjutab, kuid me ei teadnud, et see võib aidata ka viirustel peremeest edukamalt nakatada ja haigeks teha,"sõnas uuringu autor ja Leedsi Ülikooli meditsiinikooli kaasprofessor Clive McKimmie ERR-ile. Kuna molekul aitab levida tervel real erinevatel viirustel, on tema töörühm McKimmie sõnul avastusest väga elevil.

Varasematest uuringutest teati nimelt, et sialokiin võib suurendada laboris kasvatatud veresoontes verevoolu ja hõlbustada sellega sääse toitumist. Seni jäi uurijatele aga selgusetuks, kuidas täpselt aitab sialokiin viirusel keha nakatada.

"Mulle teadaolevalt enamiku Eestis levinud sääskede süljes sialokiini pole," märkis uuringu kaasautor ja Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits. Tema sõnul on sialokiin perekonna Aedes sääskedele üsna eriomane. "Eestlased puutuvad nendega tõenäoliselt kokku mõnel lõunamaareisil," tõdes professor.

Viiruste pääsetee

Uudistades sialokiini toimet hiirte naharakkudel, avastas töörühm, et molekul muudab veresooned läbilaskvamaks. Nii võib soonte sisu lekkida nahapinnale ja seeläbi tahtmatult aidata viirustel peremeesorganismi nakatada.

Clive McKimmie sõnul tegi töörühm kindlaks, et just sialokiin on sääsesüljes peremehe nakatumist soodustav võtmekomponent. "Kui saaksime seda tõkestada näiteks ravimi või vaktsiiniga, mis sihib just sialokiini, siis inimene nakatuks ikka, aga tema haigus ei pruugiks kulgeda nii rängalt," selgitas ta: "Nii on see veidi sarnane Covidi vaktsiiniga, mis samuti ei takista sul nakatuda, aga hoiab ära vajaduse haiglaravi järele, kui haigestud."

Töö esimese autori ja praeguse Glasgow' Ülikooli järeldoktori Daniella Lefteri sõnul võivad tulemused selgitada sedagi, miks osa sääski inimestele nakkusi kannab ja teised mitte. Hallasääsed näiteks ei saalevitada enamikku viirusi . Lefteri sõnul näitab uus töö tuumakalt, et hallasääskede sülg ei põhjusta veresoonte leket ega võimenda imetajast peremehe kehas viirusnakkust, sest see ei sisalda sialokiini.

Esimese autori sõnul andis töö paremat aimdust, kuidas mõjutavad sääsest sõltuvad tegurid nakkuse levikut peremeesorganismi kehas.

Andres Merits täpsustas aga, et ehkki Eesti sääskede puhul sialokiini kartma ei pea, veendus ta Clive'i ettekannet kuulates, et nendegi leidub süljes komponente, mis võivad mõjuda samamoodi. "Meie sääskede hammustused põhjustavad turseid. Kui sääsk hammustab ja turset ei teki, on tõenäosus viiruse tugevnemiseks palju väiksem. Kui turse tekib, siis on probleem olemas," võrdles ta. Sel juhul võib Meritsa sõnul abi olla mistahes tursevastasest ravimist.

"Minu jaoks oli Clive'i ettekandest uudis, et viiruste jaoks on väga soodne veel üks asi, mis Eesti inimestele väga meeldib: päevitamine," muigas professor. Kes ohtralt päevitab, riskib tema sõnul sääsehammustuse korral tugevama nakkusega. "Päikesepõletus ja isegi tavaline päevitamine muudab inimese viirusele umbes kaheks nädalaks väga vastuvõtlikuks – vähemalt hiiremudeli põhjal otsustades," lisas ta.

Sääseviiruste välimääraja

Sääskede levitatavaid viirusi kutsutakse arboviirusteks. Need võivad mõjutada nii inimesi kui ka teisi imetajaid, näiteks veiseid. Inimestel tekivad sümptomid tavaliselt kolm kuni 15 päeva peale kokkupuudet viirusega ja püsivad kolm-neli päeva. Kõige tavalisemad sümptomid on kurnav palavik ja peavalu, kuid halvemal juhul kulgeb haigus tõsisemalt ja võib mõnikord lõppeda surmaga.

Arboviiruseid levitavad perekonna Aedes sääsed, keda leidub kõigil mandritel peale Antarktika. Nende hulka kuuluvad näiteks Aedes albopictus ehk tiigersääsk ja kollapalavikku põhjustav Aedes aegypti.

Clive McKimmie sõnul ei kao arboviirused avastuse mõjul maamunalt ära, sest nende puhangud olenevad paljudest asjaoludest. "Kuna sialokiin on samuti üks tegur, mis viiruste levikule kaasa aitab, võiks selle mõistmine olla minu arvates meie arsenalis üks lisarelv," ütles ta. 

Kollapalavik levib Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas. Selle sümptomid on näiteks palavik, külmavärinad, peavalu, seljavalu ja erinevad lihasvalud. Umbes 15 protsendil juhtudest kujuneb haigus nii tõsiseks, et võib lõppeda surmaga

Dengue palavik levib Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Kariibi mere saartel. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel haigestus 2019. aastal 5,2 miljonit inimest. Nüüd ähvardab nakatumisoht poolt maailma elanikkonda.

Zika viirus levib aga Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Kariibi mere saartel, Vaikse ookeani saartel, Aafrikas ja Aasias. Muu hulgas võib viirus kahjustada loote arengut. Aastal 2016. sündis rasedana Zika viirusega nakatunud emadel tuhandeid ajukahjustusega lapsi.

Dengue palavikule, Zika viirusele ega teistelegi raskelt kulgeda võivatele sääsenakkustele pole praegu olemas sihitud ravi, leevendada saab ainult sümptomeid. Sellised viirused on näiteks ka Chikungunya viirushaigus, Lääne-Niiluse viirusepalavik, Semliki metsa viirus ja Rifti oru palavik. 

Töörühma sõnul peaks tulevastes uuringutes otsima sääsesüljest muidki tegureid, mis võivad soodustada peremehe nakatamist. "On olemas terve rida asjaolusid, mis aitavad sääsel paremini verd imeda," sõnas McKimmie, "kuid näib, et need abistavad ka viiruseid." Töörühm loodab edaspidi arendada ka selliseid molekule sihtivaid ja tõkestavaid teraapiaid. "Idee poolest võime valmistada vaktsiini, mis sihib näiteks nelja-viit neist teguritest ja takistab süljel viirusnakkuse mõju võimendamast," arutles autor.

McKimmie sõnul oleks üks võimalus arendada välja vaktsiin, mille mõjul tekiks kehas neutraliseerivad antikehad, mis seoks süljes leiduvaid molekule ja takistaks neil viirusele abi anda. "Oleme oma tööga praegu veel algstaadiumis," selgitas ta. Seni piirdus töö vaid loomamudelitega, sest enne mingitki laadi inimkatseteni jõudmist peavad uurijad McKimmie sõnul oma avastuses ja selle mõjus lõpuni veenduma. 

Uuring ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.