Robert Kochi Instituudi (RKI) president Lothar Wieler hoiatas, et Saksamaal võivad sääskedega levida Zika, Lääne-Niiluse ja Dengue'i viirus ning malaaria. "Sääskedega need viirused Eestisse ei jõua," rahustab Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits. Küll aga tasub eestlastel tema sõnul valvas olla Wieleri mainitud puukentsefaliidi suhtes.

Sakslaste muret Merits ülereageerimiseks ei pea. "Sääsed nagu ka viirused on väga kohanemisvõimelised," põhjendab ta. Näiteks ei vaja nakkuste edasiandmises eesrinnas olev nii-öelda linnasääsk Aedes aegypti munemiseks midagi enamat kui konservikarpi või lekkivat veetoru.

"Sakslased muidugi arvestavad sellega, et nende kliima on soojem," tõdeb Merits. Saksamaal põhjustavad üsna palju haigusjuhtumeid metsasääsed ning põhimõtteliselt võivad troopikas levivaid viirusi üles korjata ka mõned kohalikud sääseliigid. "Lääne-Niiluse viirus on siinkohal klassikaline näide, mis suutis väga hästi levida näiteks New Yorgis," osutab professor.

Meile lähematest riikidest on tema sõnul Rootsis kindaks tehtud, et sealsed sääsed võivad levitada viite-kuute viirust, mis võivad inimest nakatada. "Eestis minu teada on see number endiselt üks. "Augustikuus kannavad üks või kaks meie kohalikku sääseliiki edasi Karjala palavikku põhjustavat Sindbis-viirust,"sõnab ta.

Nakkused saabuvad lennu- või linnutiivul

Kõik Wieleri loetletud nakkused võivad sääske küll nakatada, kuid tema järglastele edasi ei kandu. Inimkehasse jõuavad need Meritsa sõnul spillover'i ehk ülevalgumise nimelise nähtuse käigus. "Tegelikult on nende peremees näiteks lind. Nii peetakse ka Eestis levival Sindbis-viirusel kõige tõenäolisemaks peremeheks musträstast," selgitab ta. Linnule endale viirus suurt kahju ei tee, sest on kohastunud oma pärisperemehele.

Seda, et haigusi levitavad sääsed aga Lõuna-Euroopast Eesti poole hakkaks lendama, Meritsa sõnul kartma ei pea. "Nad ei jõuaks väga kaugele, sest üks tavaline sääsk lendab elu jooksul sadakond meetrit," märgib ta. Küll aga kannab sääski ja sääsevastseid edasi inimene, eeskätt laevatatavate kaupadega. Nii võib siinmail tundmatuid sääski jõuda ka Eestisse.

"Süsteem töötab nii, et kõigepealt sääsk leiab endale uues elukohas sobiva niši. Talle peab olema sobiv kliima ja leiduma toitu," selgitab Merits. Verest toituvad emased sääsed ei söö tema sõnul kõike – mõni toitub ainult lindudest, mõni imetajatest, Aedes aegypti eelistab toituda inimesest. Kliima mõttes on uude elupaika sattunud sääsele oluline aga seegi, kuidas seal talv mööda saata. "Kas nad on talvel aktiivsed või mingisuguses suikunud olekus – meil on nad alati suikunud," arutleb professor.

"Järgmine samm on see, et regioonist, kus see haigus levib, tuleb haigust kandev inimene," ütleb Merits. Kui kohale on jõudnud nii sääsk kui ka nakkuse kandja, võtabki sääsk viimaselt haigustekitaja üle. "Ta kannab seda edasi järgmisele ja siis järgmisele ja järgmisele," loetleb professor. Jutt ei käi tema sõnul siiski ühest ainsast sääsest, vaid tarvis on mitut sääsepõlvkonda.

Kliimamuutuse tingimustes võib Meritsa sõnul juhtuda sedagi, et sääski saab ühes ökosüsteemis väga palju ja konkurents nende vahel tiheneb. "Võib juhtuda, et sääsed, kes tavaliselt toituvad inimesel või lihtsalt imetajatel, hakkavad sööki otsima ka lindudelt," kirjeldab ta. Viiruse sattumine viimase jaoks võõrasse keskkonda ehk lindu paneb selle kiiresti muutuma. "Kui ta suudab paljuneda sääses ja inimeses, siis nende vahele jääb enam-vähem kõik ülejäänu ka. Ta nakatab peaaegu kõike," ütleb professor.

Geograafiline pärapõrgu

"Meile toob viiruse kohale ikkagi inimene või siis lind ehk miski, mis lendab pika distantsi taha," tõdeb Andres Merits. Kuidas viirustel uues sihtkohas läheb, sõltub suuresti viirusest. "Probleem tekib osalt siis, kui populatsioonis puudub igasugune immuunsus selle viiruse vastu. Mitte keegi pole sellega kokku puutunud ja käivitubki aktiivne ülekandetsükkel," seletab ta.

Enamasti juhtub see tema sõnul troopilistes riikides ja saartel, kus võib näiteks juhtuda, et haigestub kaks kolmandikku saare elanikkonnast. "Muidugi enamik seda tüüpi viiruseid ei ole väga surmavad, aga nad võivad olla ääretult ebameeldivad," ütleb Merits. Kõige laiemalt levib seda tüüpi viirustest Dengue'i viirus, mille juhtumeid hinnati kümne aasta eest aastas 400 miljoni ringi. "Nendest umbes üks neljandik haigestub ja on suuresti vaieldav, palju neist sureb. See suurusjärk jääb kuhugi saja tuhande ja kümne tuhande vahele," võrdleb ta.

Eestis ta selliste viiruste laia levikut siiski tõnäoliseks ei pea. "Mõnikord võib tänulik olla, kus nii-öelda pärapõrgus me elame geograafiliselt," muigab ta. Eesti jääb sääsehaiguste levikuregioonist üsna kaugele. Samuti takistab neid kandvatel sääskedel end siin püsivalt sisse seada meie seni vägagi jahe sügis ja külm talv.

"See ei tähenda, et üldse kõik oleks välistatud, sest nagu ma juba ütlesin, nii viirus kui ka sääsk on kohanemisvõimelised," lausub Merits. Viirused võivad tema sõnul algul levida ühe sääsega ja siis ootamatult levitajat vahetada. "Tõsi küll: isegi, kui meil selline haigus levima hakkaks, oleks see väga selgelt hooajaline, sest Eestis on sääsehooaeg suhteliselt lühike," tõdeb ta.