Uuringu autori ja bioloogiaprofessori Jeffrey Riffelli sõnul kaardistavad sääsed ümbrust ja otsivad ohvreid eeskätt lõhna järgi. Kui sääsk on haistnud kindlaid aineid, nagu inimese hingeõhus leiduvad süsihappegaasi, hakkavad tema silmad ümbruses paremini märkama ka teatud värve ja mustreid, mis võiks seostuda võimaliku ohvriga.  

Seni teati Riffelli sõnul, et lisaks süsihappegaasile ja higilõhnale meelitab sääski ka inimestest kiirguv soojus. Uus uuring lisas nimekirja neljandagi peibutise: punase värvi. Punaste riiete kõrval leidub punakat pigmenti mis tahes nahavärviga inimeste nahas. Seega aitaks bioloogi sõnul sääski eemal hoida seegi, kui valida sinised ja rohelised riided või peita kuidagi oma naha punakaid toone valguse abil.

Nagu pagariäri otsiks

Oma katsetes jälgis uurimisrühm eeskätt lõuna pool levinud sääseliigi Aedes aegypti emassääskede käitumist erinevate nähtavate ja haistetavate stiimulite läheduses. Nagu kõigil teistel sääskedel, imevad sel liigilgi verd ainult emased sääsed. A. aegypti hammustustega võivad levida dengue'i ja kollapalavik ning Chikungunya ja Zika viirused.

Katsete raames lasid uurijad lasid sääse väikesesse eraldatud kambrisse. Nad piserdasid kambritesse kindlaid lõhnu ja asetasid sinna erinevaid nähtavaid stiimuleid, näiteks värvilise täpi või uurija kambrisse pistetud käelaba.

Sääski erutava lõhna puudumisel  ei teinud sääsed kambri põrandal olevast värvilisest täpist pea üldse välja ja seda olenemata täpi värvist. Kui uurijad lasksid kambrisse süsihappegaasi, jäid sääsed täpi suhtes endiselt ükskõikseks, juhul kui täpp juhtus olema roheline, sinine või punakaslilla. Kui täpp oli punane, oranž, must või rohekassinine, lendasid sääsed täpi poole.

Inimesed omaenda väljahingatava süsihappegaasi lõhna ei haista, kuid sääsed küll. Jeffrey Riffelli ja teistegi töörühmade uuringud näitavad, et süsihappegaasi haistmine muudab emased sääsed aktiivsemaks ja paneb nad ümbrusest eeldatavasti saaki otsima. Uus katse näitas nüüd sedagi, et peale süsihappegaasi haistmist keskenduvad sääskede silmad seepeale värvispektri kindlate lainepikkuste otsimisele.

Umbes sama juhtub Riffelli sõnul inimesega, kes haistab midagi meeldivat, tundes näiteks tänaval sooja saia ja kaneeli lõhna. Tõenäoliselt tuleb lõhn mõnest lähedalasuvast pagariärist ja inimesel võib hea lõhna peale tekkida soov sinna sisse astuda. Kui inimene otsib tänavalt pagaripoe silti, siis katse näitas, et sääsk lähtub kindlatest värvidest.

Enamik inimestest näeb kõiki värve ehk tõlgendab erinevaid lainepikkusi kindlate toonidena. Näiteks paistab 650 nanomeetrit inimsilmale punase ja 450 nanomeetrit sinisena. Uurijad ei tea, kas sääskede värvitaju on samasugune, kuid enamik süsihappegaasi haistmise järel eelistatud värve ehk oranž, punane ja must vastavad valguskiirguse pikematele lainepikkustele. Olenemata nahavärvist peegeldub inimese nahalt samuti punakasoražika pikema lainepikkusega valgus.

Riffelli töörühm kordas kambrikatset ka nii, et täpi asemel nägid sääsed inimese nahavärvi kaarti või uurija paljast käelaba. Taaskord lendasid nad nähtu poole ainult siis, kui kambrisse lasti süsihappegaasi. Kui töörühm eemaldas kambrist filtrite abil pikema lainepikkusega valguse või palus kambrisse käe pistnud uurijal kanda rohelist kinnast, ei lennanud süsihappegaasi haistnud sääsed enam stiimuli poole.

Emaste sääskede punase- ja oranžieelistus tuleneb geenidest. Kui kambrisse lasti sääsed, kellel süsihappegaasi haistmiseks tarvilik geen oli muundatud, ei eelistanud nemad mingeid värve. Sääsed, kellel muundati nägemisega seotud geeni ja kes seetõttu ei näinud valguse pikemaid lainepikkusi, käitusid süsihappegaasi haistes samuti värvipimedamalt.

Riffelli sõnul jõudsid uurijad töö abil esimese verstapostini sääskede käitumise paremaks mõistmiseks. Edasistes uuringutes saab tema sõnul täpsemalt vaadelda, kuidas aitavad sääskedel võimalikke ohvreid leida muud nähtavad ja lõhnastiimulid. Ühtlasi võivad värvieelistused sääskedel liigiti erineda. 

Teadustöö ilmus ajakirjas Nature Communications.