"Selleks, et minna Inglismaal näiteks kanalile paadireisile, on sul vaja erioskusi. Sa pead oskama paadiga manööverdada ja seda ümber pöörata. Sa pead teadma, kuidas paati käivitada, kiirendada ja aeglustada, kuidas silduda," loetleb Manchesteri linnaülikooli turismiuuringute teadur Maarja Kaaristo.

Kuna sedalaadi erioskused on väga ilmsed ja kõigile arusaadavad, on akadeemilised turismiuuringud seni keskendunud just neile. "Kas see aga tõesti on ainus oskus, mida sa paadiretkel vajad? – Ei ole," arutleb Kaaristo.

Oma värskes artiklis avardabki ta koos kolleegide Ilze Mertena ja Tim Edensoriga praktikateooriast lähtuvalt arusaama turisti oskustest. Analüüsides Ühendkuningriigis kaht siseriikliku reisimisviisi – paadisõitu kanalitel ja rongisõitu – osutasid nad, et kuigi turist vajab mõnel teekonnal erioskusi, kuluvad talle kõigil retkedel ära ülekantavad nii-öelda üld- või tavaoskused.

Kõik need väikesed asjad...

Artiklis analüüsitud turismiliikidest vajab sedalaadi erilisi eelteadmisi ja oskusi paaditurism kanalitel. Nagu öeldud, peavad paadi rentinud puhkajad oskama paati manööverdada ja juhtida. "Inglismaa ja Walesi kitsastel kanalitel pead ise oskama lüüse avada ja sulgeda, sest pole kedagi, kes seda sinu eest teeks," toob Maarja Kaaristo välja. 

Paadireisijale kulub marjaks ära aga veel teinegi, märksa avaram oskustekomplekt, mis koosneb argielulistest üldoskustest. Näiteks on paadituristil vaja oma reisi planeerida ehk leida alustuseks koht, kust üldse paat broneerida. Ligi kümme aastat Inglismaal kanaleid uurinud inimesena teaks Kaaristo, milline paat valida ja kus on broneering soodsam. Algaja kanalihuviline peab tema sõnul aga loomulikult alustama eeltöö tegemisest.

"Seejärel on vaja marsruut paika panna, aga kuidas sa seda teed, kui sa pole kunagi käinud kanalil paadiga?" arutleb Kaaristo. Vaja on teada ka valitud trajektoorile jäävate lüüside arvu, sest ühe lüüsi läbimine võtab aega vähemalt 15 minutit ja seda tuleb arvestada reisi ajalist kestust planeerides. Oskuslik paadireisija kasutab planeerimiseks lisaks ka spetsiaalseid rakendusi.

Teine analüüsitud turismiliik ehk rongireisijad ei vaja teaduri sõnul esmapilgul aga mingeid erilisi oskusi. "Kui mõtled, et lähed Balti jaama ja ostad pileti Tapale, siis mis oskusi seal nii väga tarvis on? Samas, võta sarnane situatsioon ja vii näiteks Inglismaa konteksti," pakub ta välja mõtteharjutuse. Inglismaal on teistsugused rongid ja piletimasinad, teised mobiilirakendused, valikus hulk trajektoore ja rongijaamades palju platvorme. "Kõik need väikesed asjad on justkui nii lihtsad," ütleb Kaaristo: "Ometi, neis sujuvalt ja hõlpsalt orienteerumiseks peavad sul olema teatud praktilised kogemuspõhised oskused, mis ei seisne ainult teadmistes."

Niisiis ei piisa üksnes abstraktsest teadmisest, et rongisõiduks tuleb osta pilet: teadmisest peab saama ka tegevus. "Piletiautomaadist tuleb osata valida õige pilet, see automaatväravas õigesse pilusse sisestada ja teiselt poolt jälle välja võtta. Sihtkohta jõudes peab pilet samuti käepärast olema, sest seda on tarvis perroonilt väljudes," kirjeldab teadur argist protseduuri.

Kogenud rongisõitja teeb seda kõike vilunult, konkreetsete liigutuste või tegevuste peale mõtlemata. Turist, kes pole kunagi neid väikesi tegevusi teinud, peab nende peale aga pingsalt mõtlema, et kõik õigesti teha. Piltlikult öeldes ei tea ta alguses, kuhu istuda või astuda. "Muidugi võetakse turismireisil kasutusele ka argielus omandatud oskused, neid samas kogu aeg uuele olukorrale sobivaks kohandades ja vajalikke oskusi omavahel kombineerides," lisab Kaaristo.

Mida rohkem inimene sama transpordivahendiga või samas piirkonnas reisil käib, seda pädevamaks ja enesekindlamaks ta muutub. "Mingil hetkel ei pane inimene enam tähele, kuidas täpselt ta valis lühima tee oma perroonile jõudmiseks – see juhtub otsekui iseenesest," osutab teadur.

Kas teadmine teadmatusest võiks vähendada autoliiklust?

Maarja Kaaristo ja tema kolleegid näitavadki oma artiklis, et lisaks erioskustele nagu paadisõit või suusatamine vajab turist ka palju argisemaid tavaoskusi. "Üks tegevus, mis võiks olla universaalne vist küll iga turisti puhul, on vaatamine. Lihtsalt vaatamine," toob teadur välja ja osundab, et spetsiifilist turisti pilku on analüüsinud paljud turismiuurijad.  

Samas, nagu nende artikkel näitab, on vaataminegi tegevus, mis vajab oskusi. Kui uuringu üks autoreid, Ilze Mertena intervjueeris rongisõidu ajal reisijaid, küsis üks intervjueeritav äkki teiselt, kas too nägi lindu ja sai jaatava vastuse. Intervjueerija ei olnud kedagi märganud, aga sagedased rongireisijad ütlesid, et püüavad alati just selles kohas üht konkreetset linnuliiki silmata. Kuna nad teadsid juba, kuhu, kuidas ja millal vaadata, mõjutas see nende istekoha valikut rongis.

Sellised pealtnäha väikesed oskused on Kaaristo sõnul õpitud, isegi kui inimene neid nii ei mõtesta. "Reisi õnnestumiseks vajalikke tavaoskusi saab õppida omal käel, katse ja eksituse teel, või teisi, kogenud reisijaid jäljendades," loetleb ta. Tavaoskused ongi enamasti teadvustamata ja sageli inimesed isegi ei mäleta nende omandamist – ometi on kõik meie oskused Kaaristo sõnul õpitud ning sõltuvad suuresti meie sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast.  

Uuringu tulemustest on teaduri sõnul kasu nii turistile endale kui ka reisikorraldajatele. Lisaks sellele, et vilunud turist naudib reisi rohkem, võib inimese enesekindlus turistina mõjutada otsust üleüldse reisile minna. Näiteks ei julge nii mõnedki inimesed Kaaristo sõnul lennata mitte sellepärast, et nad kardaksid lennukis olla, vaid pigem turvakontrolli läbimist või seda, kas nad võõras lennujaamas ümber istudes õige värava üles leiavad. "Teadmine on neil olemas, aga kuna praktilist kogemuspõhist oskust pole, on nad mures," ütleb ta.

Siin saab Kaaristo sõnul appi tulla teenusepakkuja ise, kes saab inimeste murega arvestada ja lahendusi pakkuda. Näiteks võiks suuremad lennujaamad pakkuda senisest laiematele kliendigruppidele reisisaatja teenust, kes aitaks neil jaamas orienteeruda ja õige väravani liikuda. Mõni rongijaamgi võiks teaduri sõnul taolise teenuse loomisele mõelda.

"Ühelt poolt on võit individuaalne, sest teeme inimese reisimiskogemuse paremaks ja mugavamaks. Teisest küljest võidab turismitööstus, kes saaks juurde uusi kliente, kes muidu võib-olla poleks reisile läinudki," ütleb ta.

Teadmine inimeste teadmatuse kohta võiks tuua teaduri sõnul kolmandagi võidu, kui see aitab suunata inimeste käitumist ja tuua neid teatud praktikate juurde. Näiteks on Suurbritannias probleem, et 90 protsenti vabaaja sõitudest rahvusparkidesse tehakse autoga, mis omakorda põhjustab populaarsetes looduskaunites kohtades liiklusummikuid ja parkimisprobleeme. 

"Me ei taha, et inimesed tegeleksid autosõidu-praktikaga, vaid tahame tuua nad rohkem rongisõidu-praktika juurde," tõdeb Kaaristo. Miks inimesed siiski autot rongile eelistavad? Osalt võib asi teaduri sõnul olla taristus ja teisalt auto ühiskondlikus vabaduse sümboli kuvandis. "Lisaks tulevad siin mängu inimese kompetentsid: nende teadmised ja oskused. Rongisõit lihtsalt ei kuulu paljude inimeste oskuste kogumisse," osutab ta veel ühele mõttekohale.

Katsed muuta üksikindiviidide väärtusi ja arusaamu ning nad nõnda autodest rongidesse meelitada pole seni kuigi edukaks osutunud. "Ehk oleks suurem edu praktikateooriast lähtuval lähenemisel, kus rõhk on tegevusel ja mitte individuaalsel tegutsejal," pakub Kaaristo: "Alustada võiks mõistmisest, et oskused mängivad meie harjumuste kujundamisel olulist rolli."

Maarja Kaaristo ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Annals of Tourism Research.