Kui Europat katvad ulatuslikud jääseljandikud tekkisid samamoodi kui Gröönimaa omad, võib leiduda jääkooriku all väiksemaid veetaskuid üle terve kuu. Need võivad osaleda seal aineringluses, toimetades eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid jäisest koorikust selle all peituva soolase ookeani sügavustesse, vahendab The Guardian.

Stanfordi Ülikooli geofüüsika kaasprofessori Dustin Schroederi sõnul on vedel vesi liustike pinna lähedal juba iseenesest maavälise elu otsijatele paljulubav lähtekoht. Kui uurijad leiavadki märgi, mis viitaks elukõlbliku veetasku olemasolule, oleks see tema sõnul väga põnev.

Oma 3200-kilomeetrise läbimõõduga on Europa veidi väiksem kui Kuu. Peale seda, kui teleskoobid ja mööduvad kosmosesondid täheldasid 16–24 kilomeetri sügavusel Europa pinna all märke sügavast ookeanist, sai sellest paljutõotavaim koht, kust otsida Päikesesüsteemis maavälist elu.

Europa ookeani sügavus on hinnanguliselt 64–161 kilomeetrit. Isegi kui kuu läbimõõt moodustab Maa omast vaid neljandiku, võib selles leiduda seega kaks korda rohkem vett kui kõigis maamuna ookeanides kokku.

Sarnane või sama?

Europa kohta on teada vähe ja fotod selle külmast pinnast tekitavad küsimusi pigem juurde. Näiteks paeluvad uurijaid armide kombel Europa pinda katvad hiiglaslikud kaksikseljandikud. Need võivad olla kuni 300 meetri kõrgused ja eraldatud üksteisest pea kilomeetri laiuste orgudega.

Stanfordi Ülikooli töörühma uuring saigi innustust ühest Europa-teemalisest teadusettekandest, kus mainiti neid kummalisi topeltseljandikke. Toona nähtud pildid Europa seljandikest meenutasid neile küll palju väiksemaid, kuid siiski sarnaseid topeltseljandikke Loode-Gröönimaal. Radari ja Gröönimaa seljandike kohta kogutud andmetele toetudes asusid nad uurima pinnavormide tekkelugu.

Uuringu autori ja geofüüsiku Riley Culbergi sõnul on Gröönimaa jääkilbil näha väikest kahekordset seljandikku, mis on pea äravahetamiseni sarnane Europa pinnal nähtuga. Võrdlus on tema sõnul põnev, sest teadlased on püüdnud Europa topeltseljandike päritolu mõista juba viimased 20 aastat.

Uurijad kirjeldavad, kuidas Gröönimaa jäised topeltseljandikud on Europa omadest umbes 50 korda väiksemad. Ilmselt tekkisid viimased siis, kui madalad põhjavee lombid korduvalt jäätusid ja kuu pinda murendasid, kuhjates kaksikseljandikke üha kõrgemaks. Culbergi sõnul on juhtunu võrreldav sügavkülma jäetud limonaadipurgiga, mis jäätudes plahvatab. Samalaadne jõud lükkab ka seljandikke Europa pinnal kõrgemale.

Gröönimaal voolab vesi maa-alustesse taskutesse pinnal paiknevatest järvedest, kuid uurijad kahtlustavad, et Europal surutakse vedel vesi altpoolt üles pinnaalusest ookeanist ja seda läbi jääkilbi pragude. Uurijad lisavad, et vee liikumine võib aidata kaasa aineringlusele, mida vajaks Europa ookeanis peituda võiv elu.

Uuringuga mitte seotud California Ülikooli professori Michael Manga sõnul on Europa seljandike tekkimine ülespoole surutud vee mõjul usutav. Siiski jääb õhku küsimusi: Manga imestab, miks on seljandikud sel juhul Maal nii palju väiksemad. Kuigi osalt võib seda seletada Maa tugevam gravitatsiooniväli, pole ikkagi selge, miks on seljandikevahelised orud samuti kitsamad.

NASA Europa Clipperi missioon, mis peaks algama 2024. aastal, toob loodetavasti topeltseljandike tekkeloosse selgust. Missiooni käigus uuritakse Jupiteri kuud ja uudistatakse sondiga, kas sellel leidub eluks sobivaid tingimusi.

Uuring avaldati ajakirjas Nature Communications.