"Kui toimuvad arheoloogilised kaevamised, siis kaevatakse üles mingid esemed, näiteks keraamikakillud, loomaluud, inimesed, ja seda me kõike uurimegi," selgitas Archemy uurimisgrupi arheoloog Sandra Sammler.

Näiteks seda, et meie esivanemate toidulauale kuulus hulgaliselt kala, kinnitavad tuhandete aastate vanused savipottide killud.

"Keraamika sisse jäävad molekulid, mida saab pärast uurida. /---/ Neisse jääb signaal keemilisest elemendist ja seda saab mitu tuhat aastat hiljem veel uurida, teha erinevaid analüüse ja siis teada saada, milline võib kogu protsentuaalselt olla, või – kui me räägime orgaanilistest ühenditest – mis rasva on söödud," selgitas Sammler.

Rääkides sellest, miks sellist asja on vaja üldse uurida, selgitas ta, et see puudutab meie kui eestlaste identiteeti ja selle uurimisel aitavad kaasa ka loodusteaduslikud meetodid.

Sammler ütles, et tavaliselt kulub füüsilise proovi võtmise hetkest tulemuse saamiseni umbes kuu aega.

Lisaks luudele ja potikildudele on aga veel üks rikas infoallikas – nimelt hambakivi. Hambakivi ei ütle teadlastele mitte ainult seda, mida konkreetne inimene võis süüa, vaid ka seda, mis oli tema ümbritsevas keskkonnas.

"Hambakivi salvestab endasse tegelikult kõik, mis meie ümbritsevas keskkonnas on. Ehk me saame leida sealt söetükke, kui inimesed on teinud süüa avatud lõkke peal. Me saame sealt näiteks õietolmu, sest õietolm on kevaditi kõikjal meie ümber. Loomakarvu näiteks, sest loomad ümbritsesid inimesi samamoodi," selgitas Archemy uurimisgrupi arheoloog Kristiina Johanson.

Hambakivi hakkas eestlaste hammastele rohkem tekkima siis, kui inimesed hakkasid sööma putru ja teravilju. Johanson nõustus, et paljuski kinnitab see tõsiasja, et sa oled see, mis sa sööd, ja antud juhul on eestlane odrapuder ja kala.