Lapsepõlvemaastik aitab suunda leida ka edasises elus
Tihti on tähtis leida õige tee. Kuid inimeste orienteerumisvõime üht või teist tüüpi maastikul võib olla väga erisugune.
Värskest teadusuuringust selgub uusi üksikasju selle kohta, kuidas mõjutab neid erisusi keskkond, milles inimene on üles kasvanud.
Üks varasem uuring on juba osutanud, et kõige hõlpsamini suudab inimene õiget suunda leida sellist tüüpi maastikul, millega ta on tuttav oma lapsepõlvest.
Selline seos leiti üles katsega, kus inimestel lasti mängida erisugustel maastikel orienteerumist nõudvat arvutimängu, olles neile enne tutvustanud ka mängus simuleeritava maastiku ülevaatlikku kaarti.
Nüüd on sama teadlasrühm eesotsas Hugo Spiersiga Inglismaalt Londoni University College'ist analüüsinud ligi kümne tuhande katseisiku mängutulemusi. Isikud vanuses 19 kuni 70 aastat olid seejuures kätt proovinud mängu kõigil 75 keerukustasemel.
Selgus täpsustav tõik, et linnas üles kasvanud inimesed võivad tipptulemusi saavutada ka mõnel mittelinnalisel maastikul — juhul, kui maastikku iseloomustab samasugune ristuvate paralleeljoonte struktuur, mille alusel on rajatud ka paljude linnade tänavavõrgustik.
Linnast väljas sirgunuil on linnalist päritolu inimeste ees aga ikkagi eelis käänulise ja väänulise struktuuripõhjaga maastikel.
Põnev on see, et inimese praegune elukoht tema edu orienteerumismängus ei mõjuta. Teadlased järeldavad, et võib-olla kujundab just lapsepõlvepaik tugevalt ja püsivalt inimese närvirakkude vahelisi ühendusi ruumitajuga tegelevas ajuosas. Nii saavad sisse tallatud närvirajad, mida mööda liiguvad orienteerumissignaalid ka edasises elus.
Oma uuringutulemustest ja järeldustest kirjutavad Spiers ja kaasautorid lähemalt ajakirjas Nature.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
Toimetaja: Sandra Saar