"Doktorantuuris tekib sageli mulje, et miski ei edene ja sa liigud tööga pigem tagasi kui edasi. Mida kaugemale jõuad, seda rohkem kerkib esile küsimusi ja probleeme," ütleb TLÜ õppeanalüütika ja haridusuuenduse professor Tobias Ley.

Kui näiteks doktorant siis teaduskirjandust lugedes avastab, et tema teemal on juba kirjutanud paljud, võib tal professori sõnul tekkida kahtlus, kas tema panus on üldse vajalik. Lisades doktoriõppega käsikäes käiva üksinduse ja esimestele artiklitele tuleva negatiivse tagasiside, võibki doktorandil tekkida mõte õpingud katkestada.

Selleks, et doktorandid saaksid ise näha, et nad tõepoolest edasi jõuavad, lõi Ley koos digitehnoloogiate vanemteaduri María Jesús Rodríguez-Triana, haridusuuenduse tippkeskuse vanemteadur Luis P. Prieto ja kolleegidega Hispaania Valladolidi Ülikoolist spetsiaalsed töötoad. Uurijad korraldasid neid Eesti ja Hispaania doktorantidele erinevatelt erialadelt. Töötoad toimusid nelja nädala jooksul kord nädalas kahe tunni jooksul ja käsitlesid erinevaid motivatsiooniga seotud teemasid. 

Koos on lihtsam üksi olla

Uus teadusartikkel on Luis P. Prieto sõnul töötube käsitlevatest esimene. Seal kirjeldab töörühm oma väikese kursuse valmimist ja esimesi katsetusi. "Kursuse eesmärk on teha doktorandid esmalt teadlikuks, et nende probleemid on laiem teema. Paljud neist on ikkagi üllatunud või arvavad, et vaimse tervise mured on üksnes neil," põhjendab Prieto.

Töötoad põhinevad belglaste eelneval motivatsiooniuuringul. Seal selgus, et ehkki motivatsiooni toetavad erinevad tegurid, nagu oma väitekirja mõtestamine ja hea vaimne tervis, on kõige olulisem hoopis tunnetus, et inimene tõepoolest jõuab oma töös edasi. "Kui seda pole, ei toimi ka miski muu su ümber," ütleb vanemteadur.

Kuna ülikooliga seotud probleemid või läbisaamine juhendajaga pole sageli doktorandi kontrolli all, oligi töötoa mõte Prieto sõnul toetada doktoranti seal, kus asjade seis on rohkem viimase enda teha. "Doktoritöö projekt on su enda oma: sina saad sellest aru ja see on mingil määral sinu kontrolli all. Või siis saad sa ise kasutada tehnikaid, mis aitavad sul ärevuse või stressiga toime tulla," toob ta näiteid.

Silmast silma üritusena alustanud ja pandeemia tõttu veebi kolinud töötoad keskendusid paljuski suhtlusele. Vanemteaduri sõnul tegid töötoa läbiviijad seal doktorantidega erinevaid harjutusi ja palusid neil muu hulgas küsimustikus hinnata ise enda vaimset tervist ja progressitunnetust. "Näitasime neile seejärel nende endi rühma andmeid. Nii nägid nad, et pole oma muredega üksi," kirjeldab ta.

Igal kohtumisel proovisid uurijad koos doktorantidega erinevate murede vastu mõeldud tehnikaid. "Näiteks produktiivsuse jaoks kasutasime Pomodoro tehnikat, mis aitab tööd tehes paremini keskenduda või tähele panna. Seda saavad kasutada ka põhitöö edasi pideva edasi lükkamisega (procrastinating) kimpus inimesed," toob Prieto välja. 

Vaimse tervise toetamiseks kasutasid nad töötoas ärksuse ja lõdvestumise tehnikaid, kinnijooksnud mõtete nõiaringist välja murdmiseks aga erinevaid psühhoteraapilistel lähenemistel põhinevaid tehnikaid. Samuti proovisid nad harjutusi, mis aitasid igal osalejal oma doktorantuuri õpiteed mõtestada.  

Osa tehnikaid, nagu päeviku pidamine või enda kirjutatu mõõtmine, keskendusid Prieto sõnul just doktorantide progressile. "Kui muidu tunneksin, et ma ei teinud sel nädalal midagi, siis nüüd näen, et kirjutasin näiteks 5000 sõna oma järgmist artiklit," sõnab ta.

Doktorant vajab teist doktoranti ja juhendaja sõnu

Ehkki võrreldes doktoriõppe suurte kursustega on kaheksatunnine töötoasari vaid väike sekkumine, leidsid uurijad, et see töötas võrreldes mõne põhjalikuma meetodiga võrdlemisi hästi. Samas möönab Luis P. Prieto, et töörühm alles vaatab oma tulemusi põhjalikumalt läbi. 

"Kõige huvitavam oli esialgu see, et nägime kohemaid kasvu osalejate positiivses psühholoogilises kapitalis," toob ta välja. Nii tundsid töötubades osalenud doktorandid end lootusrikkamalt, olid optimistlikumad ning tundsid, et saavad ettetulevate väljakutsetega hakkama ja suudavad tagasilöökidest taastuda. Toetavaid vaimseid ressursse said juurde nii Eesti kui ka Hispaania doktoriõppurid.

"Kui kogusime tagasisidet, hindasid osalejad kursust väga positiivselt," lisab Prieto. Samuti märkisid doktorandid, et eelistavad silmast silma kohtumisi veebikursusele. 

Uurijate meeldivaks üllatuseks tekkis töötubadel veel üks järelmõju. "Kursusel tekkinud rühm doktorante aitas üksteist ka hiljem. Nad said aeg-ajalt kokku, et rääkida," märgib vanemteadur. Tobias Ley lisab, et kuna paljud doktorandid loovad juba peret, on nad elus teises etapis, kui kirevas seltsielus osalevad nooremad tudengid. Siis aitabki tema sõnul see, kui doktorantidel tekib omakeskis suhtlev tugirühm.

María Jesús Rodríguez-Triana sõnul proovis töörühm pakkuda samalaadseid töötube ka doktoritööde juhendajatele. "Juhendajate kursus oli küll palju tihendatum, aga nad õppisid siiski progressi erinevaid tahke märkama ja neist märku andma, nii et juhendatav saaks aru, et ta tõesti jõuab oma töös edasi," kirjeldab Rodríguez-Triana. Tema sõnul on oluline doktorandi edusammudest suusõnaliselt rääkida, sest iseenda arengu tajumisest inimesele üksi ei piisa. Vaja on ka kaaslase peegeldust inimese tegevusele.

"Pole vahet, kas räägime Hispaaniast või Eestist, doktorantuur on protsess, kus sa ei saa eriti tagasisidet," toob Prieto välja. Kui tavalisel tööpostil räägib töötaja oma ülemusega pea iga päev, siis doktorant võib teha mitu kuud katset ja saada alles lõpus teada, et midagi läks valesti ja aeg kulus tühja. "Nii et uurimistöö on väga ebakindla lõpptulemusega tegevus, mis teeb progressitaju seal eriti tähtsaks. Vastasel korral veedad väga palju aega endas kaheldes ja kuhugi jõudmata," osutab vanemteadur.

Kutsu doktorant jalutama

"Me kõik teame inimesi, kes käisid põhi- ja keskkoolis, ja paljusid, kes käisid ülikoolis, aga doktorantuuri astunud inimesi teame palju vähem. Nii ei tea me ka seda, milliste väljakutsetega nad silmitsi seisavad," osutab María Jesús Rodríguez-Triana laiemale murekohale. Tema sõnul on doktoriõpe protsess, kus inimene ei püüa üksnes teiste ootustele vastata, vaid võitleb suuresti iseenda vastu ja peab ületama nii-öelda oma sisemised deemonid, olgu siis perfektsionismi, hajameelsuse või mille tahes muu.

Luis P. Prieto aga märgib, et kui üldelanikkonnast võib depressiooni ja ärevuse küüsis olla viiendik, siis doktorantide seas on selliste inimeste osakaal suurem. "See võib tuleneda doktorantuuri üksildusest, mis viib su ebaproduktiivsete kinni kiilunud mõteteni. Siis näibki, et kõik liiguvad jõudsalt edasi, aga sina mitte," oletab ta. Ehkki sellised korduvad sundmõtted on doktorantidel kerged tekkima, pole paljudel neist tegelikult aimdust, mida teised teevad või tunnevad.

Uuringus said autorid võrrelda ka Eesti ja Hispaania erinevate erialade doktorantide olukorda. Ehkki Eestis on näiteks erialasse puutumatul töökohal töötavaid doktoriõppureid rohkem, olid kahe riigi doktorantide vaimse tervise mured väga sarnased. "Isegi kui kultuurid on nii erinevad nagu Eestis ja Hispaanias, on doktorantidel ikka üksilduse probleem. Samuti on mõlematel lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel: inimesed tulevad doktorantuuri, ilma et nad selle kulgu või akadeemilist elu eriti tunneks," osutab Prieto.

Erialade võrdluses on varasemad uuringud tema sõnul näidanud, et näiteks loodusteadustes, infotehnoloogias või tööstusväljundiga erialadel tajuvad õppurid oma tulevasi tööalaseid väljavaateid optimistlikumalt. "Neil aladel on heaoluga seotud muresid ehk veidi vähem. Võrreldes näiteks humanitaaraladega, kus tööalane tulevik on ebakindlam," sõnab Prieto. Rodríguez-Triana sõnul oleneb heaolu veidi sellestki, kas erialal valmivad artiklid koostöös või ühe inimese sulest. Siingi võib reaalteaduste doktorantidel olla rohkem tööalast suhtlemist kui sotsiaalteadlastel.

"Ma ütleks selle uudisloo lugejale, et kui sa ise teed doktorikraadi või sul on sõber või pereliige, kes on doktorantuuris, siis hoia neil veidi silm peal," soovitab Prieto. Kuna doktoritöösse klammerdudes on õppuril oht üksildaseks muutuda, vajab ta sel ajal eriti ümberkaudsete tuge. "Nii et kutsu neid välja baari või jalutama. Kui nad kipuvad liiga pessimistlikud olema, soovita neile mingit toetavat lugemist," jätkab vanemteadur.

Kes näeb, et doktorandist lähedane on omadega siiski väga kehvas seisus, võiks suunata teda professionaalset abi otsima. Prieto sõnul on ka ülikoolidel inimeste nõustamiseks ja aitamiseks olemas vastavad tugispetsialistid. "Tea niisiis, et ka su ülikool võib sind toetada. Ära arva, et oled üksi," ütleb ta.

Töörühm kirjutab oma uuringust ajakirjas International Journal of Doctoral Studies.