Tartu köösner kooris keskaja kassidelt kasuka

Euroopa Liidus keelati kassinahakaubandus lõplikult alles 2008. aastal.
Euroopa Liidus keelati kassinahakaubandus lõplikult alles 2008. aastal. Autor/allikas: Biel Morro/Unsplash

Tartus asuva Antoniuse hotelli kinnistult päevavalgele tulnud jäätmekastist leiti mitmeid lõikejälgedega kassiluid. Jälgede eripära viitab, et kasside nülgimine polnud keskaegses Tartus võõras komme.

Inglased teavad pajatada lugu vaesest poisist Dick Whittingtonist, kes teenib oma kassi eest kakskümmend kotti kulda – tubli hiirepüüdja päästab ühe riigi rotinuhtlusest ja tänulik valitseja annab selle eest helde tasu. Kassil võis keskajal tõesti olla märkimisväärne hind. Ihaldusväärsed olid näiteks eksootilised pruuni värvi ja mustade triipudega Süüria kassid, kirjutavad Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe ja Tartu Linnamuuseumi arheoloog Arvi Haak ajakirjas Tutulus.

Samal ajal elas linnades, sealhulgas ka Eestis, täiesti tavalisi kasse, kelle väärtust kindlasti rahas ei arvestatud. Küll võis juhtuda, et neil tuli oma nahk teisel moel turule tuua.

Eesti keskaegsetes linnades teame kassidest peaasjalikult arheoloogilistel kaevamistel leitud luude põhjal. Neid on avastatud Tallinnast, Viljandist ja Pärnust, kõige rohkem siiski Tartust. Seetõttu ei tundunud ka Ülikooli 15 jäätmekastist kassiluude avastamine esmapilgul olevat midagi väga erilist. Enneolematuks tegi asja aga see, et nendel luudel olid näha selgelt lõikejäljed – täpsemalt nülgimisjäljed.


Loe Eesti arheoloogia ajakirja Tutulus kümnendast numbrist ka teisigi põnevaid lugusid.


Kuna muistsete loomaluude uurijad ehk zooarheoloogid on nülgimisele viitavaid kassiluid aeg-ajalt leidnud, on üsna hästi teada, millised lõikejäljed just nimelt nülgimisele viitavad. Lisaks on need jäljed sarnased ka teiste loomaliikide puhul. Sageli, ehkki mitte alati, esineb pindmisi lõikejälgi koljul ja jäsemete otstes. Nimetatud kohtades saab terariista kasutamist suurima tõenäosusega seletada loomalt kasuka eraldamisega.

Kassid kui karusloomad

Nagu mainitud, on jälgi kasside nülgimisest leitud mitmelt poolt ja need pärinevad suurest ajavahemikust. Enim on teateid Dick Whittingtoni kodumaalt – keskaegselt Inglismaalt, kus 1363. aastal kehtestatud luksusmääruses on öeldud, et tavainimesed ei tohi muud karusnahka kanda kui ainult lamba-, küüliku-, kassi- ja rebasenahka. Samuti on arheoloogilisi jälgi kassikasuka eraldamisest teada Yorkist ja Cambridge'ist ning mainitud on koguni, et Inglise sadamatest veeti välja kassinahku.

Sarnaste lõikejälgedega kassiluid on leitud ka 11. sajandi Hispaaniast, meile geograafiliselt lähemalt aga viikingiaegsest Odensest, keskaegsest Novgorodist ja tõenäoliselt varauusaegsest Turust. Seega pole kasside nülgimine Läänemere ääres sugugi võõras komme. Siiski ei suhtutud sellesse alati hästi. Nii on Turu piirkonnast teada, et 1674. aastal ei loetud tunnistajat kohtus usaldusväärseks põhjusel, et ta oli kasse ja koeri nülginud.

Mitmeid teateid on kassinahaga kaunistatud mütsidest ja kinnastest. Kassinahast loodeti abi reuma ja podagra vastu. Mis veelgi üllatavam – tegelikult jätkus kasside nülgimine Euroopas 20. sajandi lõpukümnenditeni. Euroopa Liidus keelati kassinahakaubandus lõplikult alles 2008. aastal!

Kes oli Tartu kassinülgija?

Jäätmekast, kust meile huvipakkuvad kassiluud leiti, asub tänapäevase Ülikooli 15 ehk Antoniuse hotelli kinnistul Küütri, Ülikooli, Gildi ja Rüütli tänavate vahelises kvartalis otse Tartu Ülikooli peahoone vastas. Küütri tänav on oma nime saanud alamsaksakeelsest sõnast kuter, mis tähendab lihunikku. See tänavanimi viib mõtte võimalusele, et käsitletaval kinnistul võis elada lihunik, kuid teised sama jäätmekasti leiud seda võimalust ei toeta.

Nii viitavad kivikeraamilised joogikannud, klaaspeekrite katked, aga ka hõrgu põrsa- ja talleliha söömist näitav noorloomade märkimisväärne esinemine luuleidude seas sellele, et majapidamine oli igati heal järjel. Lihunikke peetakse seevastu alamasse keskklassi kuuluvaks. Tõenäoliselt seostub tänavanimi Küütri linna lihakarnidega tänava Toomemäe-poolses otsas, Maarja kiriku juures.

Dendrokronoloogia põhjal 1335. aastal langetatud puudest ehitatud jäätmekast sisaldas 14. sajandi keskpaigast 15. sajandi alguseni dateeritavaid leide. Kogutud loomaluude hulgas, mis eeldatavasti pärinevad samast ajast, oli kuue kassi – kolme täiskasvanu ja kolme noorlooma – luid (pilt 2).

Viimased polnud päris kassipojad, pigem umbes aastavanused. Kuna kasside skeletid ei olnud tervikuna koos, vaid olid kastis segatuna muu materjaliga, on raske määratleda, millised luud kuuluvad millisele isendile. Sealjuures oli igast isendist säilinud vaid mõni üksik luu.

Pilt 1 ja pilt 2. Autor/allikas: Eve Rannamäe

Pilt 1. Eri vanuses kasside küünarluud. Vasakul kõige noorem isend (kõigist lühem ja epifüüsid ehk luuotsad kinnitumata), keskel veidi vanem (juba pikem, kuid epifüüsid samuti veel kinnitumata) ning paremal täiskasvanud isend (epifüüsid kinnitunud, st luu enam pikemaks ei kasva). Pilt 2. Lõikejälgedega täiskasvanud kassi kolju. Fotod: Eve Rannamäe

Kassi skeletis on 271–274 luud, mis tähendab, et kuuel kassil oleks neid kokku üle 1600. Uuritud jäätmekastis säilinud 66 luud esindavad neist seega vaid murdosa. Kuuel luul olid selged lõikejäljed (pildid 1 ja 3): ajukoljul ja alalõualuul, kämbla- ja puusaluul ning kahel pöialuul. Kuigi puusaluul olevaid lõikejälgi ei tõlgendata tavaliselt märkidena nahanülgimisest, olid need selle luu puhul pindmised ja seetõttu mitte lihakeha tükeldamisel tekkinud.

Lõikejälgede asukoht jäätmekastist leitud kassiluudel. Autor/allikas: Joonis: Eve Rannamäe. Skeletijoonise alus: ©ArchéoZoo.org.

Seega võiks arvata, et needki olid nülgimistegevusega kaudselt seotud. Lõikejälgedega luud pärinesid vähemalt ühelt täiskasvanud ja ühelt noorloomalt.

Jäätmekastist kogutud loomaluude põhjal võib öelda, et kinnistul on peetud ja tõenäoliselt ka tapetud koduloomi, sest leiti vasikate ja tallede luid. Ilmselt ei põlatud 14. sajandil koduloomade kasvatamist Tartu jõukamateski majapidamistes. Küll aga ei anna ei eseme- ega ka luuleiud põhjust arvata, et sellel kinnistul oleks tegutsenud lihunik või kasukategija.

Kokkuvõtteks

Ehkki kassiluid on jäätmekastidest leitud varemgi, on neist enamik lõikejälgedeta. Kuna jäätmekastid seostuvad enamasti linna jõukamate, harvem ka keskklassi majapidamistega, võiks arvata, et kasse peeti seal näriliste tõrjumiseks või vahel ka lemmikloomadena. Kassinahkade kasutamist on seevastu pigem seostatud kehvemal järjel inimestega. Eestis on nülgimisjälgedega kassiluude leid esmakordne.

Kuigi jääb mulje, et siin pole kassinahku väga ulatuslikult kasutatud, tuleb arvestada võimalusega, et nülgimisel ei pruukinud selgelt äratuntavaid lõikejälgi jäädagi. Samuti võib olla, et nülitud kasside luud ei sattunud enamasti jõukamatele majapidamistele kuulunud jäätmekastidesse. See sobib mõttega, et kassikasukat vajasid karusnahast lugu pidavad, kuid kehvemal järjel linnaelanikud oma tarbeks.

Euroopa paralleelide põhjal eelistati enamasti nooremate kasside nahku, mis olid veel ilusad ja rikkumata. Üks 14. sajandi tartlastest ei põlanud end ehtida ka pisut vanema kassi kasukaga.


Lisaks tulevad Tutuluses muu hulgas jutuks mõistatuslik pronkskujuke, sõjaeelsete kaevamistulemuste digiteerimisel avastatud kiviaegne maja
Narva jõe taga, Eesti osalus Rooma impeeriumi aegses globaliseerumises jpm. Mitu pikemat ülevaadet tutvustavad uusi avastusi Lõuna-Eestis, sh Tartus Väikse gildi hoone krundil ja Supilinnas Oa tänaval, kus leiti Põhjasõjas langenud sõdurite ühishauad ning samuti uuringud Rosma linnamäel, Rannu kirikus ja Tarvastu ordulinnuses.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Tutulus"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: