Uuringu autorid võrdlesid omavahel kodukasside (Felis catus) ning Euroopa ja Aafrika metsikute kasside koljumahtu. Nüüdseks on geeniandmete põhjal selge, et tänapäevased kodukassid arenesid välja just neist liikidest, vahendab ScienceAlert.

Autorite sõnul osutavad nende andmed, et kodukassidel on tõepoolest väiksem kolju- ja seega ka ajumaht kui Euroopas elaval metskassil (Felis silvestris) või kodukassi eellasel Aafrika metskassil (Felis lybica). Mõõtmised kinnitavad seega varasemate uuringute tulemusi. 

Ühtlasi leidsid autorid, et kodu- ja metskassi hübriidide koljumaht paigutub kahe võrdlusrühma omade vahele. Seegi on uurijate sõnul märk, et loomi on muutnud just kodustamine.

Kasside aju suurus on teadlastele huvi pakkunud juba 1960. ja 1970. aastatest saati. Kodustatud loomade väiksemapoolseid ajusid on täheldatud ka lammastel, koertel ja küülikutel, mis näitab, et muutus on laiem.

Uue töö autorid lähtusid varasemast oletusest, et kodustamisel taltsamate loomade eelistamisel viib looduslik valik selleni, et koduloomadel tekib vähem närviharjarakke. Viimaseid seostatakse looma erutuvuse ja hirmutundega. Väiksem närviharjarakkude arv võib aga avalduda looma stressivastuse, aju suuruse ja keha ülesehituse muutustes.

Uurijaid huvitas ka kasside suulae suurus, mis aga kodu- ja metsikutel kassidel märkimisväärselt ei erinenud. Teadlased on seni arutlenud, kas närviharjarakkude kadu võib muuta ka loomade koonud lühemaks, kuid uue uuringu andmestik midagi sellist ei kinnitanud.

Kuigi teadustöö järeldused polnud otseselt uued, viivad need edasi mõnel juhul aastakümneid vanu uuringuid. Kodustamise teooriaid vaagivatel teadlastel on nüüd tõlgendamiseks uusi andmeid.

Autorid kirjutavad, et sageli põhinevad ajumahu võrdlused vanal praeguseks kättesaamatul kirjandusel. Vanemate töödega võib juhtuda sedagi, et neis võrreldi koduloomi selliste metsikute liikidega, keda enam kodustatud liigi otseseks eellaseks ei loeta.

Uuringu autorid ei nõustu samas väitega, et kassid on võrreldes näiteks koertega praegu ainult poolenisti kodustatud. Selle vaate järgi ei loeta kasse lõpuni kodustatuks, sest kooselu inimesega on pigem kassi kui inimese valik.

Uus uuring osutab pigem, et kassid on läbi ajaloo osutunud inimesele kasulikuks näiteks taludes ja laevadel. Nende side inimestega on mitmekülgsem kui metsikutel loomadel, kes näevad inimeses vaid hõlpsat toiduallikat. 

Üldiselt on uurijate sõnul vaja rohkem andmeid rohkemate liikide kohta, et kodustamise mõju kassidele täielikult mõista. Nende sõnul on alati oluline teadvustada, et koduloomi võrreldakse nende praegu või hiljuti elanud sugulasisenditega, mitte algsete esivanematega, mis võib andmepilti alati veidi hägustada.

Uurimus avaldati ajakirjas Royal Society Open Science.