Kui inimese veenides tekivad veretrombid, on tegu venoosse trombembooliaga (VTE). See väljendub enamasti süvaveeni tromboosi näol, mis tähendab, et klombid jäävad kinni inimkeha sügavamatesse veenidesse. Enamasti juhtub see jala- ja vaagnaluu-piirkonna veenides, aga vahel ka käsivartes, vahendab Gizmodo.

Süvaveeni-tromboos võib põhjustada tugevat turset ja valu, kuid paljudel inimestel ei teki üldse mingeid sümptomeid. Kui need trombid varases staadiumis tähelepanuta jätta, võivad need kahjustada veeniklappe. See võib omakorda viia pikaajaliste tüsistusteni, nagu kroonilise valu, turse ja haavanditeni.

Trombid võivad ka oma tekkekohast liikuma hakata ja jõuda inimese kopsuarteritesse, kus need võivad põhjustada eluohtlikku kopsuembooliat. Ameerika Ühendriikides tekib süvaveenitromboos aastas umbkaudu miljonil inimesel. Samuti sureb igal aastal kuni 100 000 ameeriklast süvaveeni tromboosi ja kopsuemboolia koosmõju tõttu.

Mis puutub VTE-sse, on selle tavalised riskitegurid inimese vanus, veenikahjustused ja kaasuvad haigused, sealhulgas südame-veresoonkonna haigused. Samas on teada, et  VTE-riski võib suurendada pelgalt liiga kaua ühes kohas ja asendis püsimine. Sageli võib seda näha haiglas viibivate voodihaigete puhul. Nii tekkiski teadlastel küsimus, kas pikad tunnid teleri ees võivad samuti VTE tekkele hoogu anda.

Vastavus on olemas

Bristoli Ülikooli teadur Setor Kunutsor ja kolleegid uurisid südame-veresoonkonna haiguste ennetust juba varemgi. Nüüd keskendusid nad telerivaatamise ja venoosse trombemboolia (VTE) seostele, analüüsides kolme varasemat uuringut, mis üldse seni sel teemal tehtud on. 

Varasemates töödes osales ühtekokku üle 130 000 inimese, kellel oli vanust vähemalt 40 aastat ja kes polnud uuringu alguseks VTE diagnoosi saanud. Katseisikute tervist jälgiti mitme aasta vältel, vahel isegi 20 aastat. Neil tuli vastata ka küsimustele oma elustiili ja harjumuste, sealhulgas teleri ees veedetud aja kohta.

Kõigi uuringute peale sai umbes 1000 osalejat uuringu vältel VTE diagnoosi. Inimestel, kes vastasid pikaajalise televaataja kriteeriumitele ehk veetsid pildikasti ees keskmiselt neli või enam tundi, tekkis VTE 35 protsenti tõenäolisemalt kui neil, kes vaatasid telerit harva või üldse mitte.

Autorid jäävad ise oma tulemuste suhtes ettevaatlikuks ja märgivad, et leidsid pelgalt telerivaatamise ja VTE vahel vastavuse, mitte aga selge põhjusliku seose. Kuna varem on teemat uuritud väga vähe, vajab see autorite sõnul täiendavaid uuringuid. Samas jäi seos telerivaatamise ja VTE vahel kehtima ka siis, kui uurijad arvestasid teisi võimalikke riskitegureid. Nii said nad kinnitust, et sarivaatamine on oht iseeneses. Kunustori sõnul ei sõltunud leitud korrelatsioon inimese vanusest, soost, kehamassiindeksist ega kehalisest aktiivsusest, mis on kõik VTE riskitegurid. 

Pikalt istuvas asendis olemine on uurijate sõnul selgelt kõige tõenäolisem seletus, miks pikk telerivaatamine võib VTE-riski kasvatada. Varem oli teada, et telerivaatamine seostub samal põhjusel muude südamehaigustega. Siiski on võimalik, et inimesed toituvad pikalt teleri ees aega veetes ka ebatervislikumalt, mis viib omakorda kõrge vererõhu ja teiste riski suurendavate tervisemuredeni.

Kuigi pikk telerivaatamine võib kahjulik olla ka heas vormis inimestele, ei tähenda see, et kehalisest aktiivsusest poleks kasu. Varem on Kunutsor ja kolleegid leidnud, et trenn aitab VTE-d ennetada sõltumata inimese kehamassiindeksist. Teisisõnu saab ka sarjamaratonide suurim fänn oma tervist hoida, kui end aeg-ajalt liigutab. 

Näiteks soovitab Kunustor teha pika vaatamise jooksul aeg-ajalt pause ja iga 30 minuti tagant püsti tõusta ja end venitada. Sama kehtib tema sõnul istuva tööga inimeste kohta. Kui inimese eluviis on juba aktiivne, aga töö istuv, soovitab Kunustor suurendada kehalise aktiivsuse koormust, sest see võib maandada või isegi kaotada istuva eluviisiga seotud terviseriske.

Uuring avaldati ajakirjas European Journal of Preventive Cardiology.