"Ajus hakkavad need protsessid pihta veidi enne, kui me neid ise tajume. Just nagu vereanalüüsiga on võimalik märgata põletikule viitavate valgeliblede tõusu, saame EEG-mõõtmistega näha depressioonile viitavat muutust aju elektrilises aktiivsuses," selgitas Toomas Põld, doktoritöö autor ja arstikeskuse Qvalitas peaarst. Võimalusele on viidanud juba varasemad välis- ja kodumaised uuringud. Põllu doktoritöö raames tehtud uuringud annavad aga lisakaemust, milliseid signaale jälgida tasub ja millised on inimestevahelised erinevused.

Inimeste aju ja selle aktiivsust vormivad mitmed eri tegurid. Seda alates nende kasvukeskkonnast, hiljutisest stressist, lõpetades sellega, kui palju nad mõõtmiseelsel ööl magada said.

Nõnda tuleks võtta Põllu sõnul elektroentsefalograafiga saadud tulemusi siiski pigem diagnoosimist hõlbustava abivahendina, mitte lõpliku tõena. "Samamoodi ei ütle meile vereanalüüs, kas põletik on hambajuures, seedekulglas või kuskil mujal," viitas Põld. Kui tulemus on murettekitav, saab suunata patsiendi juba psühholoogi või mõne eriarsti juurde.

Selge vajadus

Vajadus eeskätt varajases staadiumis depressiooni märkamiseks on töö põhjal selgelt olemas. Sõltuvalt kasutatud mõõdikust nähti EEG-ga depressiooni tundemärke 55–65 protsendil uuritavatest. Rahvusvahelise ja Eestis välja töötatud depressiooniküsimustikuga aga vastavalt 29 ja 45 protsendil uurimisalustel. Võrdlusena esineb ametliku statistika järgi depressiooni seitsmel protsendil elanikkonnast.

Otseselt Põllu tulemusi tervele elanikkonnale siiski üle kanda ei saa ehk depressioon pole Eestis ka kisendavalt aladiagnoositud. Näiteks oli uuritavate seas kõrgharidusega inimesi pea kaks korda rohkem, kui on nende osakaal kogu rahvastikus. Kõrgema haridusega inimesed töötavad aga sagedamini vastutusrikkamatel töökohtadel ja on suurema pinge all. Liiatigi võisid uuringus osaleda sagedamini need inimesed, keda teema rohkem isiklikult puudutas.

Ent isegi sellega arvestades võiks pakkuda vahe eeskätt depressiooni ennetamise mõttes mõtlemisainet. Põllu nägemuses võiks saada EEG-uuringutest osa tavapärasest tervisekontrollist, mida tehakse pere- või töötervishoiuarsti juures.

Usaldusväärselt aju elektrilise aktiivsuse mõõtmiseks pole vaja enam ilmtingimata kümnete elektroodidega mütsikest ja peotäit elektrit juhtivat geeli. "EKG (elektrokardiogrammi) tegemisega saab praegu hakkama iga esmatasandi arst ja masinad pakuvad ka diagnoosi. EEG-ga saaks sama teha ja anda sellega arstidele täiendavat sisendit," sõnas Toomas Põld. Tüüpiliselt jääb inimese vestlus oma pere-või töötervishoiuarstiga liiga lühikeseks, et selle jooksul saaks märgata kõiki võimalikke vaimse tervisega seotud probleeme.

Objektiivsema mõõdiku järgi on vajadus teiselgi põhjusel. Kasutatavad küsimustikud eeldavad, et inimesed on ausad. "Need, kes tahavad oma tegelikku seisundit varjata, saavad neile küsimustele vastates seda edukalt teha. Näiteks võivad olla kaugsõidu meremehed ja piloodid vägagi mures, mis neist saab, kui arst neil näiteks depressiooni kahtlustab," nentis värske doktor.

Sedasorti info tööandja eest varjamisel võivad olla aga kurvad tagajärjed. Selle ehe näide on 2015. aasta lennuõnnetus, mille taga oli reisilennuki nina Alpide mäe poole suunanud kaaspiloot.

Põld rõhutas, et depressioon ei teki päevapealt. "Kõige parem haiguse ravi on profülaktika. Kui näeme, et lahendamata probleemide kuhjumine ja suur koormus hakkab ajuaktiivsust nähtavalt mõjutama, oleks meil ehk võimalik need väiksemad stressid ära lahendada. Seda enne sügavama depressiooni teket, millest taastumine võtab kuid," märkis peaarst.

Ühtlasi pole mõtet stressi häbeneda. Näiteks on tööturul põlvkonnad, kes on pidanud internetipõhisesse ühiskonda astumise tõttu oma oskustepagasit põhjalikult täiendama ja kelle vaimne koormus on selle võrra pidevalt suurem.

Tööd jätkub

Nagu iga uue meetodi või lahenduse juurutamisel, tuleb Toomas Põllu ja ta Tallinna Tehnikaülikooli kolleegide tulemusi veel sõltumatute teadlasrühmade poolt kinnitada. Samuti osales uuringutes kokku suurusjärgus 125 inimest. "Meil on vaja täpsustada olukordi, millal on sedasorti uuring kõige kasulikum ja kas meil on vaja täpsemate tulemuste saamiseks vaadata veel mõnda sõltumatut näitajat," kinnitas Toomas Põld.

Inimeste individuaalsete eripärade tõttu kipub uurimisaluste arvu kasvades hiljem tulemusi keskmistades tavaliselt nähtava seose tugevus vähenema.

Ühtlasi saab täiustada alati ka analüüsitehnikaid ja kasutada depressioonile viitava mõõdikuna EEG-signaali osiseid. Neist mõned on stabiilsemad ehk neid mõjutavad tavapärased kehas toimuvad muutused, näiteks menstruaaltsükkel, vähem. Uuringute põhjal annavad paremaid tulemusi mittelineaarsed signaalid, nagu Higuchi fraktaaldimensioon, mis kirjeldab signaali enesesarnasust ja komplekssust. "Tegelikult on selline signaalitöötlus puhas füüsika ehk füüsikutel ja arstidel on väga palju, mida koos uurida," sõnas värske doktor.

Vahepeal saavad aga inimesed ka ilma arstideta ja pideva mõõtmisega enda heaks nii mõndagi ära teha. "Võiksime oma ajukoormust paremini tasakaalustada ja tegelda võimalusel enda töösse uputamisega ka teistlaadi asjadega, olgu selleks kasvõi kontserdil käimine. Näeme ka seda, et mida rohkem inimene analüüsib ja mõtleb, seda kergemini jõuab ta depressioonini. Seega võiks püüda seda vältida. Ülemõtlemine ei ole ajule just kõige kasulikum," sõna Toomas Põld.

Tutvu doktoritööga Tallinna Tehnikaülikooli digikogus. Põldu juhendasid Tallinna Tehnikaülikooli abiprofessor tenuuris Maie Bachmann ja vanemteadur Jaanus Lass. Oponendid olid Anastassia Rodina-Theocharaki Kreekast asuvast Thessaloniki Aristotelese Ülikoolist ja Tervise Arengu Instituudi teadur Carolina Murd.