Doktorantuuri asudes olid Tiia-Triin Truusa uuringute keskmes veteranid, töö uurimisrühmas tõi fookusesse ajateenijad ja sealt edasi hakkasid teda paeluma ka tegevteenistusega seotud küsimused.

"Tahtsin saada ka aimu sellest, kuidas õigupoolest toimivad kaitseväe ja tsiviilühiskonna vahelised suhted ning tegevteenistujate abikaasade ja elukaaslaste kaudu teemale lähenemine tundus perspektiivikas," jutustab Truusa. Tartu Ülikoolis loodi militaarsotsioloogia uurimisrühm.

Kui alguses pidas Truusa oluliseks kaardistada tsiviil-militaarlõhet, mis rahvusvahelisel teadusmaastikul kirgi küttis, siis peagi selgus, et väikeriigis on need suhted erinevate ühiskondlike tasandite vahel väga tugevalt läbi põimunud. Truusa avastas, et põnev uurimismaterjal peitub hoopis nende sfääride kokkupuutealadel ehk põimpunktides.

Eesti mehed on militaarmaailma sisse kirjutatud

Meessoost Eesti kodanikel lasub kaitseväes teenimise kohustus. Seetõttu on nende suhe militaarsfääriga oluliselt isiklikum ja intensiivsem kui valdaval osal Eesti naistest. Nii asuski Truusa uurima just meeste kogemusi ning kasutas selleks Birgitte Refslund Sorenseni ja Eyal Ben-Ari militaarpõimikute analüüsiraamistikku, mida oma doktoritöö käigus täiendas.

• Kinnitumine
  "Esimene punkt on kinnitumine või kinnijäämine ehk miski, mis loob eelduse selleks, et järgnev oleks tõenäolisem. Eesti puhul märkasin seost noorkotkaste ja noorkaitseliitlastega," kirjeldab Truusa uuringu kulgu.
  
  Ehkki lapsevanemad oma võsukesi noorkotkaste ridadesse ilmselt selle eesmärgiga ei suuna, näitab Truusa sõnul statistika, et noorkotkastest hea kogemuse saanud poisid saavad hiljem ajateenistuses paremini hakkama, oskavad oma kogemust mõtestada ja sellest õppida.
  
  "Noorkotkad on väga aktiivsed just maapiirkondades ja lapsevanemad panevad poisse noorkotkastesse pigem seetõttu, et pakkuda neile klassivälist tegevust õues. Hilisemat kaitseväes teenimist nii noores eas veel silmas ei peeta," kirjeldab Truusa otsustusprotsessi.
  
  Oluline kinnistumise moment kerkib tema sõnul ka seoses riigikaitseõpetusega koolides. Kui see on edukas, kinnitab see noore silmis militaarsfääri positiivset kuvandit ja ajateenistusse minekut kogetakse lihtsa sammuna.
  
  "Kui aga kogemus kas noorkotkastest või riigikaitse tunnist on negatiivne, siis tekib vastupidine efekt ning neid võib pidada hoopis piiravateks kogemusteks, mis takistavad hiljem kaitseväes hästi hakkama saamist," toob Truusa välja.
  
  
• Dünaamika
  "Dünaamika puhul peame silmas just kogemuste dünaamikat: millised läbirääkimisvõimalused meestel kaitseväega on. Meil on küll kohustuslik ajateenistus, aga astutakse siiski ka isikliku sooviavaldusega. See ongi esimene moment, mil noor mees hakkab suure institutsiooniga pidama läbirääkimisi leidmaks parim aeg, koht ja eriala," selgitab Truusa.
  
  Näiteks küberajateenistust käiakse koolides eraldi tutvustamas, leidmaks noori, kel oleks potentsiaali riiki just küberilmas teenida. "Sõduri baasväljaõpe on ühine ja kõik peavad olema võimelised konfliktiolukorras tegutsema. Seejärel asutakse eriala õppima. Piltlikult öeldes kannab üks sõdur kaasas Carl-Gustavit, teine läpakat," näitlikustab Truusa.
  
  
• Materiaalsus
  "Üks argine moment, mida materiaalsuse puhul välja tuua saab, on kaitseväe paraadidel kogetu. Sõjatehnika on inimestele katsumiseks ja lastele turnimiseks avatud, süüakse koos sõdurisuppi. Alguses võib kõik tunduda suur ja hirmutav, aga sõbralike kaitseväelaste selgitused ning lähem tutvus tehnikaga aitab kaasa sellele, et ohutunne transformeerub turvatundeks," visandab Truusa.
  
  Sõjatehnika tsiviilkeskkonda toomisega muudetakse tema sõnul linnaväljak või põlluserv suurõppuste ajal ajutiselt sõjatandriks ning tsiviil- ja militaarsfäär kohtuvad: "Seal toimub teatud normaliseerimine. Nihutatakse ka piire inimeste endi sees just selles osas, mis tundub neile aktsepteeritav ja mis mitte."

Endiselt domineerib lühike vaade

Truusa leiab, et on kummaline, kui eraldiseisvana Eesti kaitseväes teenimist muust eluolust nähakse. "Mõeldakse tihti, et keegi käis ajateenistuses ära ja nüüd on see asi tehtud. Ehk käib ühe korra veel õppekogunemisel ja ongi korras. Ei mõisteta, et sisuliselt ollakse ikkagi kaitseväega seotud kuni reservi või surmani," sedastab Truusa.

Sõduri baaskursuse lõpus antava vandega lubavad ajateenijad olla valmis ohverdama oma elu riiki kaitstes ning vastuvaidlematult täita kõiki kohustusi. Nende mittetäitmisel aga laskma enda üle palju karmimalt kohut mõista kui tsiviilisikute üle kohut mõistetaks.

Endiselt lasub kaitseväes teenimise ja sääraste kaugeleulatuvate lubaduste andmise kohustus vaid meessoost kodanikel, ehkki ka naistele on tee kaitseväkke põhimõtteliselt avatud. Värske doktoritöö valgusel on Truusa sõnul selle kultuurilise eripära mõju tunda teistes naiste elu puudutavais küsimustes. Näiteks oleks põnev uurida, kas ja milline seos on sel palgalõhega.

"Portugali teadlane Helena Carrieras on öelnud, et naise positsiooni ühiskonnas dikteerib paljuski see, kuidas sõjavägi suhtub naistesse. See positsioon ja roll, mis neil sõjaväes on, peegeldub otseselt ka ühiskondlikul tasandil," toob Truusa välja.

Truusa leiab, et riigikaitses ei peaks rõhk tingimata olema ühel sool ja tema omadustel, kuna riigikaitsesse saaksid panustada kõik: "Kohe Covidi-kriisi alguses oli näha naiskodukaitse teatud eelis kaitseliidu ees. Meie vabatahtlikud olid väljas hooldekodudes, vaktsineerimiskeskustes ja vastasid häiretelefonidele."

Tiia-Triin Truusa doktoritööga "The entangled gap: the male Estonian citizen and the interconnections between civilian and military spheres in society" saab tutvuda Tartu Ülikooli veebis. Avalik kaitsmine toimub 17. jaanuaril 2022.