Eesti Maaülikooli dotsent Liina Talgre sõnul on sageli tegemist vahekultuuridega, mis külvatakse sügistalviseks perioodiks põllule selleks, et muld poleks ilmastikuoludele avatud ega kaotaks toitaineid. Ilma taimikuta põllult võivad tuul ja sademed ka mulda ennast ära kandma hakata.

"Vahekultuurid on sügava juurestikuga ja kasvavad kiiresti ning moodustavad suure biomassi ja sellega seovad mullas ära toitained, mis muidu leostuksid sügavamatesse mullakihtidesse," selgitab Talgre.

Vahekultuurid üldiselt mulda ei kurna, vaid hoopis toidavad seda ja need külvataksegi just mulla parandamise eesmärgil. "Nendest me mingisugust saaki, mida süüa või maha panna ei saa, aga nad pakuvad elupaika ja kaitset kasulikele putukatele ja on toiduks mikroorganismidele," loetleb Talgre vahekultuuride vooruseid.

Kui suvel kasvavaid nisu või otra suudavad paljud inimesed ära tunda, siis vahekultuure tuntakse vähem. Liina Talgre sõnul on Eestis populaarsed näiteks valge sinep, keerispea ja kesaredis.

Tähelepanelikumad võivad märgata, et vaatepilt, mis suvistel põldudel avaneb, on muutlik. Põhjus peitub selles, et iga taim võtab mullast pisut erinevaid toitaineid ning jätab maha oma jälje. Selleks, et mingi konkreetse põllu mulda turgutada ja tasakaalus hoida, külvatakse sinna igal aastal uus kultuur. Seda kutsutakse külvikorraks.

"Kui on viieväljaline külvikord, siis on põllupidajal kasutusel viis kultuuri ja nad liiguvad igal aastal sammu võrra edasi," selgitab Talgre põllumajanduses levinud omamoodi toolide mängu. Kui kultuur jõuab algusesse tagasi ja ring saab täis, siis on tegemist rotatsiooniga.

Vaata intervjuud Liina Talgrega ETV teadussaatest "Uudishimu tippkeskus".