Raport: Eesti saaks vajadusel hakkama poole vähemate põldudega

Isegi kui mahetootmise osakaalu kasvatada 30 protsendini, poleks Eesti väiksuse tõttu isevarustamiseks praeguses mahus põllupinda vaja.
Isegi kui mahetootmise osakaalu kasvatada 30 protsendini, poleks Eesti väiksuse tõttu isevarustamiseks praeguses mahus põllupinda vaja. Autor/allikas: Maa-amet.

Eesti teadlased koostasid neli võimalikku stsenaariumit, milline on meie toidutööstus sajandi keskpaigaks. Kuigi Eesti on võimeline ennast toiduga suures osas ise varustama, võivad meie ees seista valikud, kas hoida Eesti toidusüsteem pigem traditsiooniline või minna kaasa üleilmsete trendidega mullavaba põllumajanduse, laboritehnoloogiate ja muude sarnaste lahenduse osas.

"Kui vaatame näiteks Eesti kliimaneutraalsuse debatti, on toidusüsteem peaaegu alati sealt väljas. Räägime energeetikast, transpordist ja ehitusest, aga toidust mitte. Ometi, rääkides kliimaneutraalsusest, peaksime kogu süsteemi arvesse võtma," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor Erkki Karo.

Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Balti Uuringute Instituudi teadlaste koostöös valmis uuring Eesti biomajanduse olukorrast ja võimalikest tulevikustsenaariumitest. Üks biomajanduse alateema on toit, mille tootmise ja tarbimise kohta sajandi keskpaigas mängisid uurijad läbi neli võimalikku stsenaariumit.

Tegelikkus ja ideaalid

Erkki Karo sõnul võttis uurimisrühm oma töös aluseks kolme sorti andmed. "Üks on see, kuidas me täna tarbime ja mida sööme ehk viimase kolme aasta statistika," sõnab ta. Tegelikku tarbimist kõrvutasid uurijad esmalt Tervise Arengu Instituudi toidupüramiidiga. "Arvutasime selle ümber: kui palju peaksime vähem tarbima teatud toiduaineid, ja palju sisemaiselt tootma, et isevarustatust tagada," kirjeldab Karo. 

Lisaks seadsid uurijad Eesti inimeste tegeliku tarbimise kõrvale EAT Lancet projektis koostatud toidusedeli. Rahvusvaheliselt eri valdkondade teadlaste koostöös valminud ja kogu maailmale mõeldud toitumissoovitus kätkeb endast dieeti, mis on ühtaegu tervislik ja kliima ja loodushoiu vaatest võimalikult vastutustundlik. 

"Viimase olulisemad vahed TAI soovitustega tulevad sellest, et EAT Lancet vaatab, kui palju tekib tootmisel kasvuhoonegaase. Samas nad jätavad kahe silma vahele, et teatud transpordikulud tekivad juurde," võrdleb Mati Mõtte. Näiteks soovitab EAT Lancet inimestel süüa rohkem pähkleid ja õlivilju, mida peaks Eestisse sisse tooma. TAI soovitab aga näiteks rohkem kalatoite. Muus osas on kahe soovituse sõnum sama: liha ja piima võiks tarbida vähem ning puu- ja juurvilju rohkem.

Mõtte sõnul arvutas uurimisrühm kolme andmehulga põhjal välja, kuidas peaks Eesti inimeste toidulaud muutuma. "Võtsime aluseks 2500 kilokalorit päevas, mis keskeltläbi teeb 800 kilogrammi toitu aastas," täpsustab ta.

TAI ja Lanceti soovituste ning tegelike tootmis- ja tarbimismahtude kõrval lähtusid uurijad ka statistikaameti rahvastikuprognoosist ja kliimamuutuste alusprognoosist. Kui Eesti rahvaarv peaks tulevikus kahanema ja kliima soojenema, siis siinsed saagikused suurenevad, mistõttu sisetarbe tagamiseks on vähem vajalik põllumaad harida. "Väliseksperdid on hinnanud ja ka meie enda mudelis on näha, et kliima- ja tehnoloogiamuutustest suureneb saagikus kusagil 20 kuni isegi 30 protsenti," osutab Mõtte.

Karo sõnul oli arvutustest selge, et toidusektoris on kliimajalajälje vähendamine võrreldes mõne muu sektoriga keeruline. "Samas on keskkonnateadlikkus ja tervislikkus kaks trendi, mis omavahel hakkavad teineteist suure tõenäosusega võimestama," kirjeldab ta. 

Üksi, teiste seas, utoopias või tasakaalus?

"Kui esimene arvutus näitas, mida meil vaja on, et tervislikult toituda vastavalt soovitustele, siis järgmiseks hakkasime vaatama, kuidas erinevate stsenaariumite kontekstis saaksime sellist toidulauda tagada ja mida selleks tegema peaks," ütleb Erki Karo. Töörühm võttis seejuures arvesse, et Eesti on väike riik, mille tootmist mõjutab muu maailma toiduhindade kõrval enim ka Skandinaavia turg. Tulemusena valmis neli võimalikku tulevikukirjeldust.

"Esimene stsenaarium keskendub esmalt võimalikult laiapõhjalisele isevarustatuse tagamisele," osutab Karo. Mati Mõtte rõhutab, et selles stsenaariumis keskenduks Eesti ainult siseriiklikule vajadusele. "See tähendab, et kogu põllumajandusmaa pindalast, mis praegu kasutuses on, võime jätta üle 50 protsendi kasutusest välja ja kasutada millekski muuks kasulikumaks," võrdleb ta. Isegi kui mahetootmise osakaalu kasvatada 30 protsendini, poleks Eesti väiksuse tõttu isevarustamiseks praeguses mahus põllupinda vaja.

Ühtlasi peaks esimeses stsenaariumis muutuma Eesti põllumajanduse struktuur ehk siinmail peaks kasvatama rohkem puu- ja juurvilju. Iseenesest on see Karo ja Mõtte sõnul oluline arvutus, eriti olukorras, kus Eesti eksprordib suure osa põllumajanduse saadustest üsna vähe väärindatuna – näiteks toorpiimana ja teraviljana – ehk ei kasuta oma maad ja ressurssi kõige nutikamalt.

Teine stsenaarium kujutab Eestit osana üleilmastunud, aga endiselt traditsioonilisest biomajandusest. "Me ei pea selle stsenaariumi puhul väga palju enda käitumises ja strateegiates midagi muutma, sest avatud majandus võimaldab meil importida, eksportida ja elada tänases süsteemis," kirjeldab Karo. Pigem tuleb tema sõnul püüda kõike paremini ja tõhusamalt teha ning hoida rahvusvahelisi majandussuhteid võimalikult headena.

Kolmandat stsenaariumit nimetab Karo pigem tehnoloogiautoopiaks. "Mõnes mõttes on see osa ka täna tihti kohatavast poliitilisest retoorikast, et inimene ei pea käitumist muutma ja tehnoloogiaga me suudame kõik probleemid ära lahendada," märgib ta.

Stsenaariumi järgi haaraks mullavaba ehk vertikaalsest põllumajandusest ja laborist tulev toit endale 40 protsenti inimeste toidulauast. Siiski, kui inimesed otsustaks oma dieeti ja tarbimist muuta ning arvestades, et EAT Lanceti soovituse järgi peaks inimene sööma aastas 5,1 kilogrammi liha, poleks Mõtte sõnul sel juhul loomakarju enam õieti tarviski. "Kui me piima ega piimast tehtud juustu ei taha, arvestades, et viimastega käib kaasas suures mahus veiseliha, ja lepime laborilihaga või suudame juustu toota taimsest materjalist, siis meil tõesti pole loomi vaja," seletab ta.

Neljas stsenaarium on Karo sõnul aga pigem euroopalik vaade biomajandusele ja biotehnoloogiatele. "Seal oleme teatud sektorites, näiteks energeetikas ja materjalide puhul avatud biotehnoloogilistele läbimurretele," selgitab ta. "Samas kõiges, mis puudutab toidusüsteemi, ökosüsteemi ja metsa, me pigem oleme looduslikumad ja kogukondlikumad."

Mõtte sõnul võib stsenaariumeid lugedes tekkida küsimus nende äärmuste ja alusandmete täpsuse kohta.  "Mõningane ekstreemsuse rõhutamine aitab mõista tegelikult võimalusi" ütleb ta. "Arvutustes kasutatud tootmise alusnäitajad  on senised tegelikud näitajad: näiteks seemne, sööda ja varude vajadus, saagikused, loomade kasvukiirus ja nii edasi. Samas loomulikult tehnoloogiast tulenevaid uusi näitajaid pidime siiski hinnanguliselt lisama."

Näiteks ei tea uurijad Mõtte sõnul tegelikult, kas senist 50 protsenti madalamat mahetootmise saagikust võrreldes tavatootmisega on võimalik tulevikus oluliselt suurendada. "Ometi stsenaariumis me seda tegime," ütleb ta.

Stsenaariumid ei otsusta tõde

Erkki Karo, Mati Mõtte ja kolleegide pakutud stsenaariumitel on ka omad mööndused. "Nende juures on EAT Lanceti ja TAI toitumissoovitusest tulenevalt üks problemaatiline koht," märgib Mõtte. "Nimelt see, et me peaksime hästi palju sööma salatit ja juurvilju, köögivilju." Eesti kliima ei võimalda praegu neid aastaringselt kasvatada. 

See aga tähendab, et vähemalt esimese stsenaariumi täideminekuks tuleks riigis juurde rajada praegusega võrreldes 30 protsenti enam katmikalasid ehk kasvuhooneid ja -lavasid. "Samas katmikalaga tekib ikkagi energiaküsimus ja energiaküsimusega tekivad kasvuhoonegaaside vähendamise ja toidu maksumuse küsimused," jätkab Mõtte. Tulevikus oleks tema sõnul vajalik oluliselt suurendada erinevate tootmiste koostööd, kus jääkenergia või ka jäätmete ja sõnniku lagunemisel tekkiv metaan jõuaks katmikala tegevusse.

Milliseks Eesti toidutootmise tulevik päriselt kujuneb, sõltub Karo sõnul mitme protsessi koosmõjust ega ole praegu veel selge. "See polegi koht, kus stsenaarium õige vastuse ütleks," tõdeb ta. Pigem on stsenaariumite mõte võimalikud olukorrad ära kirjeldada ja strateegiliste plaanide tegemisel võimalikke tulevikke meeles pidada. Inimeste tegelik käitumine muutub aga pika aja jooksul. 

"Mõnes mõttes on siin samasugune erinevate tulevikkude mõtestamise debatt ja konkurents, nagu misiganes tehnoloogia arengu valdkonnas," lisab Karo. Nii nagu transpordisektoris konkureerisid algselt omavahel erinevad visioonid isejuhtivate autode tulevikust – kui Uber kujutas ette tulevikku, kus nemad omavad pea kõiki autosid ja pakuvad inimestele teenuseid, siis Tesla müüs visiooni, kus inimesed omavad autosid, aga panevad need isejuhtivate autode võrgustikku endale raha teenima – kohtab erinevaid lähenemisi ka toidutööstuses.

"Näiteks Prantsuse laborifirma Aleph Farms esindaja on öelnud, et kuigi nad arendavad praegu oskust, kuidas teha laboriliha, saab nende põhitoode olema modulaarne labor, mida põllumeestele müüa," toob Karo näite.

Ettevõtte ideaalklient oleks talunik, kellel hakkakski olema pooles laudas lehmad ja pooles labor. "Kui see talunik läheb laupäeval turule liha müüma, siis ta annab inimestele valiku: kas sa tahad minu farmi laboriliha, kuhu ma olen pannud oma hoole ja armastuse, või sa tahad minu loomaliha, kuhu ma olen samuti pannud hoole ja armastuse?" kirjeldab Karo veel. Teisisõnu on tulevik uurija sõnul ennustamatu ja praegu käib töö ettevõtete ärimudelite ja tehnoloogiaarenduse tasandil.

Mõtte oletab, et ilmselt saab 2050. aasta paiku tõeks midagi pakutud stsenaariumite vahepealset, kuna tarbimise mustrid ei muutu nii palju kui toitumissoovitused. "Kasvav maailma rahvaarv võimaldab meile majanduslikult turud ehk meil siiski tasub toota ekspordiks ja ilmselt töödeldud tooteid senisest rohkem," pakub ta. Ilmselt tekib tava-, mahe- ja tehnoloogilise toidu vahel konkurentsis tarbijate jaoks tasakaal. "Lisaks peaks igal tootel olema peal märge, kui palju täistsüklina vaadeldult kasvuhoonegaase emiteeritakse," märgib ta.

Mõtte sõnul tähendaks TAI või EAT Lanceti dieedi omaksvõtt esialgu, kui me toidusüsteemis olulisi muutusi ei tee, suuremaid toidukadusid, sest ülejäägid kipuvad tekkima just köögiviljast ja muust taimsest toidust. "Kui aga vaatame põlvkonda, kes täna on lasteaias või algkoolis, siis nemad on ju aastal 2050 on perepead," arutleb Karo. Kasvades üles haridussüsteemis, mis väärtustab tervislikkust ja keskkonnateadlikkust, võiksid praegused lapsed uurija sõnul luua hoopis teistsuguse tarbimiskultuuri.

"Lõppsõnum on, et kui sa millegi pärast ei taha keskkonnateadlikult käituda, käitu terviseteadlikult, sest see tegelikult täidab mõlemat eesmärki üsna hästi," soovitab Karo.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: